1.
2
5.0
2.
54
4.722
3.
2
3.0
5.
38
4.711
7.
3
4.333
8.
1
4.0
9.
1
4.0
10.
24
4.5
11.
25
4.32
17.
6
4.167
18.
3
2.667
19.
1
5.0
1.
5
4.8
2.
3
4.0
4.
3
3.667
5.
2
5.0
6.
2
5.0
7.
2
3.5
9.
7
4.286
10.
1
3.0
12.
4
3.75
13.
1
5.0
1.
8
4.0
2.
6
4.167
3.
3
4.0
4.
3
4.0
6.
4
4.75
7.
6
5.0
8.
6
5.0
9.
5
2.4
10.
3
4.333
11.
1
2.0
12.
4
5.0
13.
4
3.25
16.
1
5.0
23.
1
5.0
2.
2
4.0
3.
2
4.5
6.
1
4.0
(jutt aastast 1982)
Loo ideed võiks autor senikaua oma peas veeretada ja täiustada kuni see elementaarselgi määral usutavaks muutub. On väga raske ette kujutada inimesi (peale vaimselt väga haigete muidugi), kes on nõus vabatahtlikult zombie`ga koos elama. Pereelu kirjeldusest ei ilmne perepea vaimuhaigus, kõige rohkem võib tuvastada teatud vaimset lõtvust. Ja mis kinnismõte sunnib teda enda ja vanema poja piina pikendama - s.o. elavat muumiat oma majas taluma? Milleks, milleks, milleks?
Loo põhiprobleemiks on, et pole võimalik tõsiselt võtta juttu, mille kandev konstruktsioon on läbinisti mäda. Kui loo põhiidee pole usutav, siis ei jää autori ülejäänud ponnistuste peale muud kui kaastundlikult õlgu kehitada. Aga ei saa ka öelda, et need ponnistused Simmonsil kuigi õnnestunud oleks.
On üks koht, kuhu jutt tegelikult päris hästi sobiks - s.o. kirjutamisõpikusse illustreerivaks näiteks miski know-how loetelu järele,sest traagelniidid ja kohad, mis peaksid emotsionaalsest lugejast pisara välja pigistama ja lugu edasi viivad, on päris alasti. Mis on ka jama, sest tahaks lugeda viimistletud teost, mitte mingit poolnikerdist.
Viimaseks piisaks karikas on loo peategelane. Selline tatine sitavares - ei mäletagi ühtegi teist kirjanduslikku tegelast, kellele tahaks kätega kallale minna.
