Jälle üks väga masendab lähitulevikupilt, Simmonsile omaselt tugevalt ja karmilt kirjutatud. See novelett on valus, mõjus ja julm. Carol läks mehest lahku flashbacki pärast, tema isa meenutab võõrast mälestust, kuidas JFK ihukaitsja ei suutnud-jõudnud reageerida mõrtsuka kuulidele, Caroli poeg on sattunud kampa, kes tapab suvalisi inimesi, sest oma sooritatud mõrva on flashbackiga eriline kaif uuesti läbi elada. Lõpuks need liinid põimuvad omavahel – tulemus teadagi, eriti optimistlik ei ole.
Lugu on hea, kuid ülejäänud “Lovedeathi” asjad on paremad, ka pole ma eriti lähituleviku, uimastite ja tehnoloogia-alase ulme suurem austaja. Siin kaalub küll Simmonsi kirjutamisoskus tausta üle, kuid…”neli.”