Maris on üsna tavaline hilisteismeline... ei, pigem ilmetu ja end alavääristav hilisteismeline. Kehva näonahka ja vistrikke varjab kaabulott ning olematut figuuri peidavad lohvakad riided. Marisel on suur-suur soov: õppida maagiat ja võlukunsti!
Maris lahkub kodust ning võtab ette retke, et leida mõni paik, kus inimeste ja haldjarahva maailm kokku puutuvad.
Hääletades jõuabki Maris ühte linna, mis peaks olema just selline piiripealne paik. Veoautojuht, kes ta linna tõi, ütles, et siin on lõpp, et edasi teed enam pole ning soovitas Marisel teatavatest linnaosadest eemale hoida.
Põikpäise teismelisena Maris just sellistesse linnaosadesse läheb ning ühe tsiklimeeste kõrtsi juures kohtab ta ka haldjarahvast. See kohtumine on aga hirmus ja vapustav. Jah, ilusad näod, hele nahk ja kõik muu ning lisaks veel ebamaine julmus...
Nagu juba alguses sai vihjatud, kuulub jutt Borderlandi nimelisse ühismaailma. Tegu siis selliste modernse linnafantaasiaga, kus näiteks haldjad kihutavad tsiklitega ringi. Kogu sellel ühismaailmal on ka tugev kontrakultuuri maik küljes.
Lugesin juttu praktiliselt puhta lehena. Teisisõnu ei teadnud (loe: enam ei mäletanud) ma suurt midagi sellest ühismaailmast ning seega ei oska ma öelda, et kui hästi mahub jutt ühismaailma kaanonisse.
Aga see polegi vist oluline, sest tegu on antoloogia esimese jutuga ning ühismaailmne taust puudus ju ka antoloogia «The Year`s Best Fantasy and Horror: Twelfth Annual Collection» ja ajakirja «Jesli» lugejatel.
Tegu on hea jutuga, mis saab nelja eelkõige seetõttu, et minu jaoks lõppes lugu seal, kus alles hakkas huvitavaks minema. Ei, lugeda oli mõnus ja huvitav oli ka, aga kole ruttu sai otsa!