Tuumasõjast on möödas pool tuhat aastat. Õnneküttide salk avastab "hälli" -- varjupaiga, kuhu enne sõda paigutati hoiule ravimatult haigete külmututud kehad. Kolm neist õnnestub ka ellu äratada -- tuumafüüsik, kaunitarist laborant ja (ameerika) jalgpallur ehk `aju, tibi ja gorilla`. Põhiline, mis tuleviku maailma meie omast peale tuumasõja kaasnähtude eristab, on retrofiilia ehk reinkarnatsioon -- hüpnoosiga tuuakse meelde eelmine elu -- ja ühiskonnakorraldus, mille kõrval meie kaasaegne röövelkapitalism on väeti nagu lapsuke. Kolmik saab kõigepealt nad kaela hirmsa võlakoorma ülesäratamise eest. Edasine kirjeldab põhiliselt tuumafüüsiku seikluslikku lühikeseks jäävat käekäiku. Pidevalt satub ta nö vihma käest räästa alla. Ja lõpp on muidugi parimate seepide vääriline, s.o. head saavad palka ja pahad malka. Positiivse külje pealt tuleb märkida postapokalüptilist ühiskonnakirjeldust ja seda, et Ameerikat ei mainita poole silbigagi, miinuspoolelt aga füüsikut, kes trambib tempoga läbi asustatud Inglismaa osade nagu kuningas Gorm Belialsi Ashinari kroonikates. Ei jõua ühte seiklust korralikult silmatagi, kui juba pressib järgmine peale.