Sirius on ulmelugu inimmõistusega koerast. Geniaalne teadlane Thomas Trelone on terve elu töötanud intelligentsuse füsioloogiliste alustega ja katsetanud oma meetodeid loomade peal. Segavereline lambakoer Sirius, kellel on tõeline mõistus, on tema suur õnnestumine, mida ta hiljem enam kahjuks korrata ei suuda.
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
Hinnang: 6/10
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
Hinnang: 6/10