Esimese märksõnana võiks nimetada Ray Bradbury. Ka pole Karen A. Simonjan kunagi salanud, et Ray Bradbury on tema lemmikkirjanik. Samas tuleb ka kohe öelda, et tegu pole mingil juhul plagiaadiga. Jutud erinevad Bradbury omadest tunduvalt. Kui Bradbury jutud on (reeglina) ulmevormis meie aja kriitika või lihtsalt mõistulood, siis Simonjani jutud oleks justkui tulevikust meieni jõudnud lood sealsete inimeste igapäevasest elust.
Jutud on natuke nukra alatooniga ning reeglina on tegelasteks lapsed. Tegelikult ongi see lasteulme selle sõna parimas tähenduses: lihtne (mitte lihtsustav!) ja pisut õpetlik. Teemad: põlvkondade laev, inimeste ja igasuguste (mõtlevate) masinate suhted ja loomulikult elu tulevikus.
Soovitan soojalt eelarvamustevabale lugejale.
Raamat on valminud kahe inimese suurepaärase koostööna: tõlkija Andres Jaaksoo ja illustraator Jaan Tammsaar. Muideks (peaaegu) kogu eesti keeles ilmunud armeenia ulme on nende meeste vahendatud.