(romaan aastast 1970)
eesti keeles: «Apteeker Nerses Majaen»
Tallinn «Eesti Raamat» 1978 (15)
«Apteeker Nerses Majaen» lõi ikka hapniku kinni küll. Esimene oli väline antruaazh: eelkõige see A. Lowelli «Täielik galaktikateatmik» (317. täiendatud väljaanne) Benedict, 9827. aasta. Teiseks: sihuke tohutult ilus nukker meeleolu. Tõesti Bradbury`lik (autori lemmikkirjanik) spliin, segatuna omakorda iidse kultuurrahva sajanditevanuse kogemusega. Kolmandaks: need ideed – inimesed ja nende mehaanilised teisikud. Ning ei mingit nn. Frankensteini kompleksi, lihtsalt ühed asendavad sujuvalt teised. Võimas!!!
Kõige kummalisem on, et see on kõigest noorsooromaan. Huvitav milline oleks armeenia täiskasvanute ulme?
Tundub tõesti uskumatu, et see romaan ilmus Nõukogude Liidus, see on ka vene keeles ilmunud. Kuigi, mis seal salata, ega tast eriti ei räägitud.
SOOVITAN tõesti neil lugeda, kes hindavad midagi muud ka peale anglo-ameerika ulmeklisheede. Selles suhtes just täiesti kaasaegne raamat, et puudub see vana ulme ühe idee orjus. Raamatus pole keskset ideed, on lugu, mis tasapisi veereb fantastiliste dekoratsioonide taustal. Samas on need fantastilised dekoratsioonid tõesti (häda)vajalikud, sest ilma nendeta sihukest lugu poleks. Ning ideid on samuti.
Võib-olla kõige rohkem heidan ma teosele ette just hillitsetust, ideede vaoshoitust, mis tõenäoliselt tuleneb paljus autori enesetsensuurist juba korduvalt mainitud ajastukontekstis. Kauge tuleviku inimesed, ka "igavene" Nesthor, käituvad äratuntavalt kui 60-ndate ahta silmaringiga nõukogude haritlased. Samasse kuulub ka religiooni ausse tõstetud Võim, jumal ja saatan ühes isikus, mis ei vaja mingeid seletusi, ta vaid on ja toimib ja midagi parata ei ole. Jättes ohkamise "et ta üldse ilmuda sai", on jutt ulme üldisel taustal kohati hall ja kehv.
Ent ometi mulle raamat meeldis ja meeldib. Isegi niivõrd, et olen korduvalt mõelnud, et kas seda idiootlikku sarja "15" ei teinud keegi vaid sellepärast, et muu veidra träni kõrval oleks võimalik vaid just see teos eesti keeles välja anda? Meeldib see sügisene, kohati kirgas ja kohati õudne hävingumeeleolu, kus lootused lihtsalt heidavad maha ja pudenevad tolmuks. See ei ole raamat, mida lugeda peatuulutamiseks, et "näts-müts, yesss!", see on filosoofiline mõtisklus inimese kohast maailmas.
Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.