Kasutajainfo

Karen A. Simonjan

17.03.1936-9.07.2018

Teosed

· Karen A. Simonjan ·

Nerses Mažan deghagortsõ

(romaan aastast 1970)

eesti keeles: «Apteeker Nerses Majaen»
Tallinn «Eesti Raamat» 1978 (15)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
2
2
0
1
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (13)

Teos on kaheosaline, algab justkui kriminaallugu, aga muutub kiiresti filosoofiliseks. Raamat sisaldab üht omapärast kirjeldust selle kohta, kuidas robotid ühe maailma (ei mitte universumi, kõigest ühe planeedi) enda kätte haaravad ja inimeste reaktsiooni. Tegemist pole mitte sõja ega võitlusega, keegi ei valluta universumit, robotid lihtsalt on ja tegutsevad ning inimesed ka. Aga inimesed olid ju alguses... Ja ei taha robotitele ennast loovutada. Siis tuleb taas algusesse minna. Muidugi mitte kõigil. Neil mõnedel sealt Lethelt. Muud universumi see ei puuduta. Nad ei teagi, mis seal toimub. Lethe lõikab ennast ju üha rohkem ja rohkem ära... Ei uskunud, et Nõukogude Liidus midagi niisugust võidi kirjutada :) Teose peamiseks väärtuseks on tema õhkkond.... On ka palju huvitavaid karaktereid ning meisterlikult väljakujundatud keskkond ja mõtted, mis selles keskkonnas on uhkelt esitatud... Usutav ja nukker :) Väga palju ideid, räägitakse erinevatest väärtustest. Väga armsad on peategelase mälestused ja mõtted. Originaalne, pole midagi sellist mujal kohanud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda romaani esmakordselt kusagil 80ndate alguses. Oli paras shokk! Olin selleks ajaks enamuse maakeelde tõlgitud ulmet läbi lugenud ning omasin juba pisut ettekujutust, et mis see ulme siis üldse on.

«Apteeker Nerses Majaen» lõi ikka hapniku kinni küll. Esimene oli väline antruaazh: eelkõige see A. Lowelli «Täielik galaktikateatmik» (317. täiendatud väljaanne) Benedict, 9827. aasta. Teiseks: sihuke tohutult ilus nukker meeleolu. Tõesti Bradbury`lik (autori lemmikkirjanik) spliin, segatuna omakorda iidse kultuurrahva sajanditevanuse kogemusega. Kolmandaks: need ideed – inimesed ja nende mehaanilised teisikud. Ning ei mingit nn. Frankensteini kompleksi, lihtsalt ühed asendavad sujuvalt teised. Võimas!!!

Kõige kummalisem on, et see on kõigest noorsooromaan. Huvitav milline oleks armeenia täiskasvanute ulme?

Tundub tõesti uskumatu, et see romaan ilmus Nõukogude Liidus, see on ka vene keeles ilmunud. Kuigi, mis seal salata, ega tast eriti ei räägitud.

SOOVITAN tõesti neil lugeda, kes hindavad midagi muud ka peale anglo-ameerika ulmeklisheede. Selles suhtes just täiesti kaasaegne raamat, et puudub see vana ulme ühe idee orjus. Raamatus pole keskset ideed, on lugu, mis tasapisi veereb fantastiliste dekoratsioonide taustal. Samas on need fantastilised dekoratsioonid tõesti (häda)vajalikud, sest ilma nendeta sihukest lugu poleks. Ning ideid on samuti.

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen jällegi eelkõnelejatega. Tõsi, mis tõsi, tähtsaim on juba ära öeldud. Kordaksin lihtsalt oma sõnadega üle selle raamatu kaks peamist voorust. Esiteks, romaan on sügavalt omapärane, ei toetu vähemalt väga silmanähtavalt ammu teatud-tuntud tõdedele. Autor ei ole seda kirja pannud lihtsalt ajaviiteks või oodatava tulu pärast. Tal on ka midagi öelda ja öeldus on nii omanäolist ülekantamatut kurbust (autor on ju armeenlane, ta kuulub ka ise ühiskonda, mis kunagi oli hiilgav ja võimas, kuid tänapäeval liigub olemasolu äärel, vaenlaste keskel), kui ka sündmuste omalaadset käsitlust. Ühesõnaga raamatul on isikupära. Teiseks, raamat on rajatud "mõtlevale inimesele", ta on midagi, mida ka paadunud filosoofid võiksid lugeda. Maailm on ju targalt seatud ja inimese mõtlemine ja keel on tipp sellest, mida Loodus (või Jumal) on loonud, kuid ...
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundus selline halvas mõttes piiripealne ulme olevat, et lükkan muudkui tegevuspaiga tulevikku ja teisele planeedile ja siis unustan selle. Või kasutan seda õigustusena igatsugu jaburduste kokkukirjutamiseks. Noh, et pärast saaks öelda, et kirjutasin tõelise tippteose ja kui sa, loll lugeja sellest aru ei saanud, siis pole midagi parata, loll oled. Aga tegelikult muutus apteeker Nersese mõnus uimerdamine märkamatult äärmiselt põnevaks. Küsimused, millega Majaen põrkus, hävitasid mul alguses peakolus idanenud kahtluse Apteekri... klassikalise ulmezhanrisse kuulumise suhtes.Kusjuures see uimane meeleolu on võrratu. Iseloomulik praktiliselt kogu nõukogude kirjandusele, kus päike paistab, inimesed suurt midagi ei tee või õigemini ajavad vaikselt mingeid oma asju ja sekeldavad niisama. Aga vaikse ja päikeselise pealispinna all on kõik teisiti, värk roiskub.
Teksti loeti eesti keeles

eelkirjutajad on nii agaralt kiitnud, et sai üle lehitsetud. meeleolu on maksimumi väärt, aga kompositsioon või mõni kasutatud võtetest kisuks hinnet alla. järele mõeldes ongi meeleolu tähtsam - ja mõned süzhee seisukohast olulised seigad on jäänud seletamata, mis samuti vaid tervitatav.
Teksti loeti eesti keeles

See on ebanormaalne, et SELLISEL raamatul on keskmine 5,00. Omal ajal sai seda teost umbes kolmanda ulmekana üldse loetud, mis võttis järgnevaks paariks aastaks igasuguse tahtmise ulmet kui sellist isegi vaadata. Kuigi, jah, sai toona pisut liiga nooruke oldud. Objektiivselt võttes ta nüüd nii hull ka ei ole, et peaks 1 andma, aga see ulmeline keskmine...
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin kõigepealt lugema arvustusi, siis otsisin viimati üle 20 aasta tagasi loetud raamatu uuesti üles, lugesin läbi ja esimese hooga pidin talle "3" panema. See oleks aga väga ebaõiglane, sest teos oli mul hästi meeles, oli meeles see nukravõitu kirjelduste tasane ilu, olid meeles mõjuvad kujundid, olid laused, mida mäletasin kõik vahepealsed aastad, ja ütlemata vähe on kirjandust, mille kohta seda öelda saab. Ent miski häiris mind teose juures tollal ja häirib ka nüüd. Ei hakka süvenema sellesse, mis tollal, kuna nii kauge aja meenutamisüritus ju vaid spekulatsiooni väärtuses, küll aga jõuan kohe põhiküsimuseni, ja see on - kas ja kuipalju tuleb teosele "andeks anda" selle eest, et ta oli kirjutatud ja välja antud nõukogude reziimi süngetel aastatel? Mõistes osasid eelarvustajaid, (olen minagi ju pärit samast ajastust ja tunnen sama nostalgiat) ei taha ma teha hinnaalandust - aeg läheb edasi, ja nii nagu "Frankenstein" ja "Maailmade sõda" on tipud vaid oma ajas, kardaksin ma pigem ülivõrdes arvustustega teosest vale mulje jätta.

Võib-olla kõige rohkem heidan ma teosele ette just hillitsetust, ideede vaoshoitust, mis tõenäoliselt tuleneb paljus autori enesetsensuurist juba korduvalt mainitud ajastukontekstis. Kauge tuleviku inimesed, ka "igavene" Nesthor, käituvad äratuntavalt kui 60-ndate ahta silmaringiga nõukogude haritlased. Samasse kuulub ka religiooni ausse tõstetud Võim, jumal ja saatan ühes isikus, mis ei vaja mingeid seletusi, ta vaid on ja toimib ja midagi parata ei ole. Jättes ohkamise "et ta üldse ilmuda sai", on jutt ulme üldisel taustal kohati hall ja kehv.

Ent ometi mulle raamat meeldis ja meeldib. Isegi niivõrd, et olen korduvalt mõelnud, et kas seda idiootlikku sarja "15" ei teinud keegi vaid sellepärast, et muu veidra träni kõrval oleks võimalik vaid just see teos eesti keeles välja anda? Meeldib see sügisene, kohati kirgas ja kohati õudne hävingumeeleolu, kus lootused lihtsalt heidavad maha ja pudenevad tolmuks. See ei ole raamat, mida lugeda peatuulutamiseks, et "näts-müts, yesss!", see on filosoofiline mõtisklus inimese kohast maailmas.

Teksti loeti eesti keeles

Anakronistlik (10. Issanda aastatuhande lõpul hõõruvad apteekrid ikka veel kausikestes pulbreid, kaaluvad neid osutiga kaaludel ning veeretavad käsitsi pille!) ja aeglane (allakirjutanu sai mitu peatükki enne aru, mis Lethel toimub, kui peategelane ninapidi selle sisse suruti, et ta ka midagi taipama hakkaks). Kumbki viga on üht miinust väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
 

Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
 

Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
 

Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
 

Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
 

Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
 

...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
 

...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
 

Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
 

Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020

Autorite sildid: