Haiglas tuleb pärast autoavariid teadvusele üks mees. Võiks öelda, et kõik on hästi, aga... kahjuks ei tea raviarst, ega ka keegi teine midagist teadvuseletulnu värskest abikaasast – teda justkui polekski selles autos olnud.
Räägiks pisut vahepeal selle romaani ühiskonnast. Laias laastus jaguneb ühiskond kolmeks: tavlised inimesed, ESPerid ja telepaadid. Lennatakse kosmoses ja käiakse lähiplaneetidel. Kosmosest on tulnud ka üks haigus, seesama kosmosekatk, mille tulemusena kogu inimese organism muutub tunduvalt tahkemaks... loomulikult põhjustab selline kudede jäigastumine nakatanu surma.
Noormees hakkab muidugi oma kallimat otsima ning... ning jõuab kummaliste tulemusteni. Selgub, et Ameerikas on kaks üksteisega vaenujalal olevat mutantide grupeeringut. Ühed on sellised suht rahumeelsed ullikesed, kes edendavad maaelu, teised on aga koondunud ühte meditsiiniinstituuti ning peavad iseendid parema tulevikuühiskonna elitaarseks tuumikuks.
Romaan ongi selliste kaelamurdvate postpulpseikluste joru ja õnnelike kokkulangemiste sulam. Loomulikult leiab noormees oma armsama, leiab isegi kaks armsamat, loomulikult saavad ka maamutantid sellest üliinimeste tulevikuühiskonna algmest jagu...
Miks kolm? Põnev oli lugeda, aga ei midagi erilist, sest seda kõike on juba märksa paremal tasemel küll loetud. Heaks ajaviiteks sobib aga küll!