«Automaattiiger» oli esimene loetud jutt autorilt... noh ütleme, et üsnagi meeldis. Kui aga üks mu sõber hakkas oigama mingist äsja loetud üliheast loost ning selgus, et see on just seesama tiigrilugu, siis ei osanud ma küll enam miskit kosta.
Lugu ise lihtne. On mingi lontust ametnikuhing, kel on jõukas vanaonu ning siis on veel üks noor ja naagel sugulane (loe: teismeline jõmpsikas) kah. Ametnikuhing ostab jõmpsikale kingiks hirmkalli (ja elektroonikat täistopitud) mängutiigri. Tiiger on mõistatuslik masin ning suhtlus suure ja väärika «loomaga» teeb lontust ametnikust üsna pea tõelise elu peremehe...
Tegelikult on see vist tõesti väga hea jutt... aga pole vist lihtsalt minu maitse. Samas olen ma seda juttu korduvalt lugenud ning vastu pole ta kunagi hakanud, lihtsalt kõik on liialt paigas... antud juhul oleks vist hinde maksimumi viinud just mõni ripakil ots.