Loo minategelaseks on 17. aastane tütarlaps, kes majanduslike olude sunnil on pidanud haridustee pooleli jätma ning 16. aastaselt tööle minema. Tema vanematel on veel kaksikutest poisijõmpsikad ning pere majanduslik seisukord on seetõttu vilets, et perepea on selline leidurist luuser. Jutu alguseks on pereisa saanud valmis aparaadi, mille abil loodab ta oma aega tuua Leonardo da Vinci. Isal on nimelt plaan mister da V.-st raamat kirjutada, et siis kuulsaks ja rikkaks saada. Mister da V. saabubki...
Ilgelt armas jutt. Mulle meeldib kohutavalt see, kuidas minategelase silme läbi neid asju edasi antakse, meeldib see nukker ja pisut pettumusmaiguline meeleolu ning meeldib see, et jutust õhkub sellist toredat elutervet feelingut. Head ja toredad inimesed saavad omavahel ikka läbi ning ka kõige nõmedamates elujuhtumites on oma vaikne huumor ja optimism olemas.