Panshini tuntuim teos on loomulikult Nebula auhinnaga pärjatud esikromaan «Läbimisriitus» (Rite of Passage; 1968). Mulle kätte sattunud jutustus «Alla, inimeste maailmadesse» on selle romaani algne, ajakirjas ilmunud lühiversioon, tuum, mille ümber kirjanik hiljem märksa rohkem sündmusi sisaldava romaani lõi. Ühtlasi on siinne jutustus (minu suureks üllatuseks) Panshini ulmedebüüt. Suureks üllatuseks seepärast, et tekst oli ootamatult hea ja läbimõeldud, mõjus värskelt ning oli igati profilt teostatud.
Päikesesüsteem on mõne sajandi eest hävinud: inimkond on enne seda suutnud kiiruga rajada galaktikasse paarkümmend kolooniat eri planeetidele, osa inimkonnast on aga jäänud elama põlvkonnalaeva tüüpi hiiglaslikesse tähelaevadesse (mis on vist ümber asteroidide vms ehitatud). Kõik laevades sündivad lapsed (sündivus on hoolika kontrolli all, 1 laps per perekond) saadetakse 14-aastaseks saades kuuks ajaks mingile planeedile n-ö. ellujäämiskursusele: kes ellu jääb ja kuu aja pärast endast signaaliga märku annab ning üleskorjamist tahab, need loetakse laevaühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks, kes aga kaotsi läheb, noh, ju siis polnud nad piisavalt nutikad või osavad, et laevaühiskonna täisliikme staatust väärida.
Konks on siis selles, et laevadel elav osa inimkonnast naudib märksa arenenumat olmelis-tehnilist elukorraldust ja -standardit, mistõttu planeetidel elavad, üsna sellisel 19. sajandi tasemel ühiskonnad vihkavad «jõmpsikaid ülevalt, laevadelt», kes räägivad teistsuguse aktsendiga keelt, on ülbed-ninakad ja sageli ka nutikamad-osavamad kui täiskasvanud nondes allmaailmades. Igatahes on ellujäämiskursus all, vaenulikel planeetidel päris raske katsumus.
Panshin jutustab kogu seda lugu ühe 14-aastase tütarlapse silme läbi ning me saame üsna kohe aru, et see jutustajarakurss ei ole ka päris adekvaatne, vaid ongi ühe üsna suurte eelarvamustega ninaka ja liigkeevalise ning emotsionaalse jõnglase oma. Eks nii on ikka põnevam lugeda, kui lugeja peab endale kogu aeg meelde tuletama, et toimuvast ei saa päris adekvaatset pilti, kui vaid jutustaja-prismat uskuma jääda.
Igatahes juhtub planeedil Tintera, kust tähelaev parajasti on möödumas ja kuhu järjekordsed 14-aastaseks saanud, antud juhul 29 noorukit hobuste, püstolite, signaalrakettide ja teatava varustusega eri kohtadesse maha pannakse, nii mõndagi. Meie kangelane Mia Havero satub küll mingi kurikaelte-bande küüsi (mis röövib talt hobuse, relva ja signaalraketi), küll päästab väikelinna vanglast ühe oma kaas-ellujäämiskursuslase, talle mitte väga sümpaatse poisterahva... juhtub muudki. Üldse on seekordne test laeva-ajaloo suurimate kadudega: 29-st noorukist korjatakse lõpuks üles vaid 12... Loomulikult teeb oma «täiskasvanuks saamise» arengu läbi ka minajutustaja, kes alul koloniste planeetidel täiega põlgab, kuid loo lõpuks pisut ka oma koduühiskonna korralduse paremuses ja ülimuslikkuses kahtlema hakkab. Romaaniversioonis väidetavalt veel enamgi.
Galaktikaimpeeriumidega, millede teemalisest antoloogiast ma seda jutustust lugesin, pole tekstil loomulikult mingit pistmist. Aga just selliseid tekste kõnealune antoloogia koondavat paistabki. Kuid sellest pole hullu, Panshini tekst on lihtsalt väga kõva. Ja oli sellisena minu jaoks väga suur ja ootamatu ning meeldiv üllatus.