(jutt aastast 1954)
Jutt vanainimesest, kes postapokalüptilises maailmas oma üksindust muusikaga täidab. Nagu autoritutvustusest lugeda võib, oli autor nooruses õppinud muusikat, ning muusikast on loos juttu palju ja põhjalikult. Mingil põhjusel ei muutnud see lugu minu jaoks igavaks, ehkki ma sedasorti muusika köögipoolest midagi ei tea, vaid lisas loole eraldi kihi, mis ülejäänuga kenasti harmoneerus ning seda täiendas.
Mitmes mõttes sarnanes see ühele teisele loole siin kogumikus, aga selle erinevusega, et käesolev oli mitmekihiline ja huvitav. Kas võib olla, et kui loo peategelane elab huvitavais paigus ning tegeleb huvitavate asjadega, siis muudab see kuidagiviisi ka loo huvitavaks? Müstika!
Üldiselt oli see lugu nostalgiline ja kurb, aga ei mõjunud rusuvalt, vaid pigem rikastas vaimu erinevate tunnetega. Tekitab huvi autori loominguga edasi tutvuda.
