Üks vana(nev) meesterahvas tuleb kodukohta Maine’is ja peatub seal vana sõbra farmis, kellel on noor kena naine. Sõber kurdab, et on näinud ja kuulnud siin ümbruskonnas luusivat miskit karvast pikkade hammastega olevust, kes on ühe ta lehma veristanud ja nahka pistnud – korjuse järgi otsustades ei pole seda teinud ei inimene ega karu. Farm mattub paksu lumetuisku ja sel ööl Pikkhammas ründabki, ta murrab majja sisse ja röövib farmeri naise. Keegi õieti toda peletist ei näe, rohkem on kuulda tema möiratusi. Politsei ei taha juttu lumeinimesest muidugi uskuda, aga laipa ka ei ole kusagil. Peategelane konsulteerib vahepeal Bostonis teadlastega, aga keegi ei võta tõsiselt, et Maine’i on sattunud mõni jeti, kui üldse keegi, siis ehk mõni karvane atavistlik retard vms. Lõpuks lähevad mehed kahekesi paksu Maine’i metsa jahile – oma naise /tõenäoliselt oli see tema naine) leiab farmer koopast, ta on juba täiesti hull ja ebainimlik ning mees laseb ta maha, kuid hukkub ka ise Pikkhambaga võideldes (kelle ta samuti tapab). Peategelane eksib metsa ära ja alles järgmisel kevadel leitakse skeletid. Pikkhamba kolju on jõevoool minema viinud, tema identiteet jääbki saladuseks.
Selle teksti põhjal võib julgelt öelda, et Pangborn oli hea prosaist. Aga minu jaoks jäi loo sü˛ee veidi lahjaks, osalt on selle põhjuseks ka see, et paaris võtmekohas väljendab autor end väga ebamääraselt, osalt see, et noh lumeinimene oligi lumeinimene ja midagi vapustavat või üllatavat loos ei ole. Mina isiklikult seda teksti ühtegi fantasy või õudusantoloogiasse ei paneks, ˛anriliselt kuidagi alamõõduline.