Pikema jutu peategelane kannab sama eesnime, mis jutu autor. Teine tegelane on Franki sõber, õuduskirjanik, kelle eesnimi on Howard. Lugu algabki sellest, et Howard üritab tulutult kirjutada täiuslikku, viimse keharakuni rabavat õudukat. Viskab seejärel pastaka nurka ja peab Frankile pika tiraadi sellest, et on võimatu vormida sõnadesse õudust, mis on inimkonnale nii võõras, et meie meeled ei suuda seda tavapäraselt taluda. Kuidas väljendada värve, mida inimsilm pole näinud, valu, mida inimene pole kogenud, kuidas kirjeldada nelja- või neljakümnedimensioonilist olevust? Siis taotakse uksele ja sisse tormab külamees, kes räägib hingeldades üleloomulikust kogemusest, mille ta äsja läbi elas. Sõnade kinnituseks on tal kuklas sügav, kuuliauku meenutav lehter, mis ometigi ei veritse. Külamehe jutt on nii ehe, et õuduskirjanik Howard kahetseb, et temal sellist fantaasiat ei ole. Edaspidi arenevad sündmused peadpööritava kiirusega.
Näib, et jutus peaks olema mingi moralistlik iva. Howard (P. Lovecraft) saab vahetult läbielatud sündmustest jutuainese ja lõpuks on paberil lugu, mis ta sõbral Frankil jalad nõrgaks võtab, ent tolle ka jäägitult nördima paneb. Kasutada ära tuttava inimese surma auahnetel kirjanduslikel eesmärkidel! Selle egoistliku teo eest peab Howard ka kibedalt maksma ja kosmilised olendid hävitavad vastvalminud õudusjutu, mis nende olemust liiga täpselt avas ja ka Howardile enesele ei halastata. See Lovecrafti surma kirjeldamine 9 aastat enne selle tegelikku juhtumist vist ongi see, mis "Space-Eatersi" kuhugi mälusoppi püsima jätab.