Kauge tulevik. Jalakäijaid enam ei ole, kõik liiguvad autodes. Neid tulevikuautosid väga ei kirjeldata, aga näib, et valdavalt on need üheinimese-sõidukid, kus inimesed viibivad kogu elu (ka magades jne). Jala ei käi keegi ja isegi jalakäijate kunagist olemasolu ei mäletata enam - neist võib lugeda vaid ajalooraamatutes (mida keegi eriti ei loe, sest kõigile meeldib vaid autodega kihutada) ja muuseumis. Kui keegi tahaks, ka siis ei saaks ta jala käia, sest inimeste jalad on atrofeerunud. Kuidas see sisuliselt invaliidistunud inimkonna praktiline elu sõidukist väljumata käib, me teada ei saa - ilmselt ei suutnud kirjanik seda välja mõelda. Lühikeses ülevaates on visandatud, kuidas see kõik on nii läinud - inimesed hakkasid üha enam ja enam autodest vaimustuma, jalakäijad häirisid sõidukeid, tekkisid konfliktid, mis päädisid verevalamise ja jalakäijate lindpriideks kuulutamisega. Peaaegu kõik kõndivad inimesed tapeti lõpuks seaduslikult. Siiski jäi kusagile metsa- või mäepiirkonda elama väike vastupanuliikumise kogukond, kes on seal mõnisada aastat omaette elanud ja valmistub autoinimeste vastaseks kättemaksuks.
Loo peategelasteks on autoühiskonna üks oligarhe Heisler, kellel sünnib kehtivate arusaamade järgi puudega laps - kasvades hakkab too kõndima, hüppama, tiritamme kasvatama ja üldse imelikult käituma - välja on löönud ilmselt mingi ürgne atavism, nagu õnnetu isa kuuleb. Heisler on über-rikas ja võimukas, ent ka üsna salliv mees, kes ei soovi tütart sunniviisiliselt köndistada. Kõrge müüri taga kasvavat tüdrukut varjatakse avalikkuse eest, kuni temast kasvab meheleminekuealine noor naine. Umbes samal ajal korraldab tilluke kõndivate inimeste kogukond aga operatsiooni autoinimeste vastu, mille tehnilise külje juurde kuulub kõigi autode ja muude taoliste masinate üleilmne (või oli see üle-Ameerikaline) seiskamine igaveseks (see toimub vist kuidagi nii, et maailmast - või oli see USA - kaotatakse elekter kui selline), muutes jalutud autoinimesed seeläbi täiesti abituks.
Jutt on naiivne, lapsik ja rumal. Selle üksikasjalik kritiseerimine oleks vist isegi ebaaus - nagu lapselt jõuga või pettusega rahakoti äravõtmine. Olen ise ka jalamees ja tundnud korduvalt nukrust ning tülgastust automeeste trafettfraase kuuldes ("ma ei saa, ma olen autoga", "ma ei saa, mu auto on abikaasa käes (paranduses vms)", "aga seal ei saa ju parkida" jne), kuid isegi autori positsiooniga samastumine ei muuda seda lugu minu jaoks meeldivaks.