Telepaatilisi loomi liigub ulmekirjanduses ikka ringi. Sageli on kirjeldatud inimese ja looma vahelist telepaatilist sidet, nii et kui ma raamatu algul kätte võtsin, kahtlesin natuke, kas ta ka hea on. Aga Cherryh pole mu lootusi veel kunagi petnud. Lugu toimub kauges tulevikus, ühel planeedil, mis on koloniseeritud nii kaua aega tagasi, et mälestused sellest on mandunud religiooni tasemele. ("Kui Jumal Inimese taevast alla tõi...") Planeedi põliselanikud on telepaatilised ja inimesed on nende ees üldiselt kaitsetud. Aga ühed planeedi elanikud "nighthorse'd" hakkasid algusest peale inimeste kaitsjaks. Inimeste mõistus nimelt tõmbab neid. Nighthorse'd ja nende inimestest ratsanikud (telepaatiline suhe) kaitsevadki inimeste külasid ja kogu kaubavahetust. Lugu algab sellest, kui noor ööhobuse ratsanik Danny juhib kahte venda ja nende väikest meelemärkuseta õde üles suurest kaljumäest, keset lumesadu. Lapsed on ainsad, kes oma külast ellu jäid, kui üks ööhobustest hulluks läks ja külaelanikud linnamüüri uksi pani avama. Väljast tulid sisse telepaatilised kiskjad... Aegapidi selgub, mis juhtus, näiteks, et õde oli osalt oma küla surmas süüdi, sest temast sai tolle hullu hobuse ratsanik, ja vendade minevikus on ka oma mustad plekid. Kui Danny jõuab lastega teise külla, tundub, et neid ajab taga veel üks hull hobune. Või midagi hullemat? Cherryh maailma-kirjeldus on suurepärane, ma peaaegu et nägin seda langevat lund ja seda väikest viilkatustega küla. Telepaatia on tal samuti hästi läbi mõeldud ja meeldejäävalt kirjeldatud. Ma heidaksin ehk ette raamatu liigset pikkust, sest vahel liigub jutt ehk liiga aeglaselt, aga kuna ma kõike nautisin, siis pole see nii suur viga. Seda raamatut lugedes tekib miskipärast aukartus looduse ees. Raamat on muide seeria teine ja seni viimane osa, aga teda saab lugeda ka ilma esimese raamatu lugemiseta.