On üks torn... viimane torn, mis eristab inimeste ja elfide maailma. Tornis elab vana võlur, selline hästi vana ja väga lihtne taat... prillid ninal viltu ning on võimeline vaid sellist lihtsat metsamaagiat viljelema. Inimesed on aga metsad maha raiunud ning seega on ka vanakese vägi kängu jäänud...
Õhtu hakul ratsutavad torni juurde inimesed ning käsevad vanamehel tornist lahkuda, et kui vabatahtlikult ei lähe, siis homme tulevad nad tule ja rauaga... Inimestel on lihtsalt torni vaja ning mis see vanamees seal passib?
Vana võlur otsustab viimases hädas tõeliselt suure maagia poole pöörduda... selle, mille jaoks tal ennem vaimu polnud...
Tegelikult on see üsna hea lugu siiski, aga mulle selline liialt pateetiline fantasy lihtsalt ei sobi... alguses mõtlesin isegi kolme panna, kuid lõpp on imeilus!