Alternatiivajaloolises maailmas ei tabanud 17. sajandi Rootsi suurriiki Põhjasõja käigus häving, impeerium kasvas ja tugevnes ka järgnevate sajandite kestel ning aastal 1964 laiub selle territoorium Hollandist Barentsi mereni (Eestist muidugi rääkimata) ja rootslased omavad kolooniaid ka teistes maailmajagudes. Rootsi ühiskonnakorraldus aga meenutab mingit kristlik-luterlikku versiooni Saudi Araabiast või Dubaist - moodne tehnoloogia eksisteerib kõrvuti absoluutse monarhia ja ususeadustega, millega käivad kaasas ka 17. sajandi Rootsit iseloomustanud nõiausk ning -protsessid. Kui provintsipealinnas Tallinnas valmistutakse tuleriidal põletama kolme nõidumises ja riigivastasuses süüdistatud Eesti rahvuslast, hakkavad kogunema pinged siinsete riigialamate ning Rootsi keskvõimu vahel...
Autor on loonud taaskord ühe põneva ja detailselt lahtikirjutatud alternatiivajaloolise maailma, mis lühiromaani sündmustiku taustal lugejale järk-järgult avaneb. Nagu eelnevast lõigust arvata võib, pole käesoleva lühiromaani näol kaugeltki tegu "Vana hea Rootsi aja" ülistusega ja autoritaarse ning teokraatliku Rootsi suurriigi kujutamises on rohkelt vihjeid hoopis 1980. aastate (ja ka varasemale) Nõukogude Liidule. Lisaks veel kõvasti humoorikalt mõjuvaid vihjeid isikunimedes (nt Adolf Rüütel ja Erlend Savisaar, lisaks poliitikutele on autor talle omaselt ka Eesti ulmefändomi liikmeid, sh mind, meeles pidanud).
Kokkuvõttes võib öelda sama, mida paljude teiste Hargla teoste kohta: hea, aga kesisemate ajalooteadmistega lugejal jääb ilmselt osa lugemisnaudingust saamata, kuna ajalooteemalisi vihjeid on siin tõesti rohkelt.
Autor on loonud taaskord ühe põneva ja detailselt lahtikirjutatud alternatiivajaloolise maailma, mis lühiromaani sündmustiku taustal lugejale järk-järgult avaneb. Nagu eelnevast lõigust arvata võib, pole käesoleva lühiromaani näol kaugeltki tegu "Vana hea Rootsi aja" ülistusega ja autoritaarse ning teokraatliku Rootsi suurriigi kujutamises on rohkelt vihjeid hoopis 1980. aastate (ja ka varasemale) Nõukogude Liidule. Lisaks veel kõvasti humoorikalt mõjuvaid vihjeid isikunimedes (nt Adolf Rüütel ja Erlend Savisaar, lisaks poliitikutele on autor talle omaselt ka Eesti ulmefändomi liikmeid, sh mind, meeles pidanud).
Kokkuvõttes võib öelda sama, mida paljude teiste Hargla teoste kohta: hea, aga kesisemate ajalooteadmistega lugejal jääb ilmselt osa lugemisnaudingust saamata, kuna ajalooteemalisi vihjeid on siin tõesti rohkelt.