Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Merivälja

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
2
2
0
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (4)

"Merivälja" näol on teatavasti tegu samanimelise kodumaise telesarja romaniseeringuga, mille tegevus toimub 1997. aastal Merivälja-nimelises Tallinna aedlinnas. Romaani sündmustik tugineb 1980. aastatel levinud linnalegendile, mille kohaselt Meriväljalt olevat välja kaevatud maa alla mattunud UFO. "Merivälja" peategelaseks (tegelikult on romaani peategelast kohati raske kindlaks määrata, sest sündmustikku nähakse mitme erineva tegelase pilgu läbi) on Elvast pärit tütarlaps nimega Karin, kes saab Meriväljal tööd Juliuse-nimelise invaliidi hooldajana. Merivälja on endiselt haaratud kunagise UFO-juhtumi järelkajadest, salapärane väljapressija terroriseerib telefoni teel aedlinna elanikke ja kogu olukord muutub järjest segasemaks...
Kas "Merivälja" näol on tegu ulmeteosega? Jah, minu meelest on see romaan lõppkokkuvõttes puhas žanriulme, ehkki romaani ulmeline intriig üsna aeglaselt paljastub. Kahjuks on tegu halva ulmega. Romaani esimeses pooles ei toimu õieti midagi. Autor üritab justkui pinget kruttida, ent see ei tule tal üldse välja, kõik need aedlinlaste omavahelised sahmerdamised, väljapressimiskatsed jne meenutavad pigem mõnd halba teleseriaali (romaani aluseks olevat telesarja ma näinud pole, nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska). Siis läheb tegevus veidi kiiremini käima, samas upub see kõik mingite vandenõuteooriate, paravärgi ja tundlemise sohu (mingil hetkel tuuakse mängu isegi jaburad vandenõuteooriad Estonia katastroofi teemal). Selles osas võib nõustuda Andri Riidi arvustusega Reaktoris - "Meriväljat" lugedes jääb mulje, et tegu on paranähtuste ja vandenõuteooriate käsitlemisega ulmeromaani võtmes. Mis koos üsna igavalt kirjapandud suhteseebiga mõjub üsna tüütult.
"Meriväljat" lugedes tekib kohati küsimus, kas pole romaani intriig otseselt seotud tegevusaja, 1990. aastate Eesti "ajavaimuga". Toona levisid kõiksugu parateemad ja vandenõuteooriad ju kulutulena, eesti keeles ilmusid isegi vastavad ajakirjad nagu Paradoks B. Mulle endale meenub lapsepõlvest ajalehe Nelli Teataja "paralisa" lugemine - sarnaselt käesolevale romaanile kirjutati ka seal vaheldumisi UFO-dest ja nõidadest, mis on ju ometi üsna erinevad teemad. Iseenesest oleks üheksakümnendate Eesti teemaline retroulme ju päris huvitav idee, aga teostama peaks seda kuidagi teisiti.
Lõpetuseks veel üks detail romaanist. Tundub veidi imelik, et 1980. aastate Eesti NSV KGB osakond jättis endast maha eestikeelseid dokumente (otsused, korraldused agendile vms). Tegu oli ju ikkagi üleliidulise organisatsiooni kohaliku sektoriga, mille personalgi osalt vene keelt rääkivatest ja sisserännanud isikutest koosnes.
Teksti loeti eesti keeles
12.2017

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

 

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

 

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

 

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale. 

Teksti loeti eesti keeles

Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.
 
Kahju, et Indrekuga nii on läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna mul oli vaja raudhambalt üks teine raamat niiehknaa tellida siis võtsin “Merivälja” veel lisaks. Nimelt ma ei teadnud hiljuti veel isegi, et see raamat on olemas - kusagilt jäi aga korra silma, et kui kehv see ikka on, kuidas osadel lugejatel on Hargla pärast piinlik. Lõpupoole toon ka Indrek Hargla enda arvamuse + mõned näited kriitikutelt.
 

Kuna endal on Harglaga niikuinii olnud segane suhe (kord ei haagi üldse, siis aga tuleb jälle talt midagi vägevat vahele) siis võtsin hea meelega selle tellise ette. Sest noh - huvi oli tekitatud ning kunsti puhul on tihtipeale nii negatiivne kui siis polariseeritud tagasiside need, mis tähelepanu tõmbavad. 
 

Raamatu tegevus keerleb Merivälja objekti, Merivälja ufo (“objekt M”) ümber. Nimelt kuuekümnendatel leiti Meriväljal  Hõbekuuse tee 34 aadressilt maa seest veider objekt, mille päritolu tollal NSVL teadlased ei suutnud tuvastada. Täpsemalt - kogu see omaaegne “päriselu” ning ka see raamat siin on paras segu päriselt toimunust, kuulujuttudest ja folkloorist, loomulikult on Hargla keeranud kõik ilukirjandusse. Igaljuhul raamatus on läinud aeg mitukümmend aastat edasi, on Eesti Vabariik ja kroon kohal. On raamatutäis erinevaid tegelasi, üks abielupaar üritabki 10 miljoni krooniga müüa “UFO-tükki”, lisaks on terve pinu igasuguseid muid tegelasi. Ühel hetkel hakkab neid kõiki telefonitsi ükshaaval tüütama salapärane moonutatud hääl, kes teab kõigi saladusi ning vaikimise eest nõuab erinevaid väikseid teeneid. 
 

Nii kogu see põnevik laiali rullubki, vahel on kergeid põikeid minevikku NSVL aegadesse kui värskelt on maast see veider kamakas välja kaevatud. On erinevaid suuremaid ja väiksemaid saladusi, palju niidiotsi mis siis ühel hetkel kenasti kokku sõlmitakse. Kerge ulmegarneeringuga põnevusromaan, enda jaoks oli täitsa üllatav Harglalt midagi sellist leida kuna mu jaoks on ta seni olnud ulmekirjanik, kes on muuhulgas ka ajalookrimkat kirjutanud. Aga näe, nüüd on ka sedasorti žanrikirjandus tal raamatupagasis olemas.
 

Enne seda raamatut lugesin Heli Künnapase “Homme on ka päev” raamatut (mis meeldis väga) ning kui olin “Meriväljast” ca 60lk läbi ratsutanud siis avastasin ühtäkki, et loen Harglat edasi Künnapase võtmes. Künnapasel oli peategelaseks ka naine (kuigi Hargla puhul ei ole täitsa kindlat peategelast kuid mõned saavad natuke rohkem lavaaega) ning raamatute karakterid olid sarnased - sellised tavalise eesti inimesed, parasjagu on ka kontorielu. Samal ajal hakkas tekkima aimdus, et miks küll eesti mõned ulmelugejad seda raamatut ei salli. Tegu on (enda hinnangul) teisest vallast žanriromaaniga, ulme on siin maitseks, raamat ise on põnevust täis. 
 

"Merivälja" alguses see salapärane helistav ja manipuleeriv hääl tuletab hirmsal kombel Kingi "Needful Things"-i meelde. Kui Kingi salapärane kaupmees Leland Gaunt on selline vaikselt torkiv ja viisakas siis “Meriväljas” on tegemist sirgjoonelise väljapressimisega. Kuid sarnased noodid hakkasid enda peas kõlama - ning kuna Kingi raamat mekkis endale hästi siis hakkas Hargla ka veel kiiremini kulgema.
 

Mida edasi seda rohkem oli see raamat enda silmis nullstiiliga tavaline põnevik. Ei ole harglalik - samas ma vist isegi ei tea, mis on “harglalik”, eriti kuna mul vahel on Hargla istunud, vahel mitte. Igaljuhul ei jäänud silma sellist kiiksu, mis eristaks raamatut teistest. Jah, eesti keeles on põnevikke pigem vähe (veel) ning enda jaoks oli huvitav lugeda Meriväljal toimuvat, eriti kuna baseerub ju see kõik päriselt toimunul (võinoh, mõni asi on ju kunagi toimunud, aines on tulnud päriselust). Aga minu arvates oleks võinud olla kaanel ka mõne teise hea kirjaniku nimi, poleks vahet olnud.
 

Kokkuvõtvalt - selline hea korralik põnevusromaan, meeldis.
 

Raamatu järgi on tehtud ka seriaal, seda pole näinud.

-------

Lisa 1
 

Pikemalt saab Merivälja ufo kohta lugeda siit - https://et.wikipedia.org/wiki/Meriv%C3%A4lja_objekt
 

Praeguseks on tuvastatud, et see oli selgelt inimtekkelise päritoluga objekt. Samas kuna niipalju aega on möödas siis ega pole teada, mida praegu analüüsiti, kas on tegu üldse originaaliga. Pikemalt - https://novaator.err.ee/633267/ttu-teadlased-merivalja-ufo-tukk-on-selgelt-inimtekkeline
 

-------

Lisa 2 (mõnede inimeste kommentaarid)
 

Autor ise: “Minu viimane romaan “Merivälja” (2017) on kirjanduslikult minu kõige parem romaan ja jääb minu elutööks, mille järgi ma sooviks, et mind mäletataks, ning ma kardan, et ma kunagi enam seda romaani ületada ei suuda ja hakkan vaikselt tagasi langema, heal juhul stabiliseeruma.” https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kusimusi-indrek-harglale
 

Kristjan Sander: “Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.

 

Kahju, et Indrekuga nii on läinud.” (BAAS)
 

Andri Riid: “[...]"Merivälja" kõige suurem kuritegu, kui nii võib üldse öelda, ongi see, et ta ei ole žanriulme. Tõupuhast ulmet asendab siin esoteerika ja vandenõuteooria. Selline meetod on rohkem omane peavoolu autoritele, kel tuleb tahtmine ulmega tiiba ripsutada. Teine variant on, et Indrek Harglast ongi saanudki juba selline peavoolu autor. Siis on muidugi kõik väga õige ja loogiline.[...]”  (“Reaktor”)
 

Endale meeldis kõige rohkem Indrek Rüüteli (ehk Weinbergi) arvamusest see jupike: “[...]Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus.[...]” (BAAS)

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020

Autorite sildid: