Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Süvahavva: Esimene suvi

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2013

Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)

Sarja romaniseering. Ja täpselt nii ongi - need,kes sarja on näinud, neile pole siin suurt midagi üllatavat - kui ehk viimasel leheküljel parunihärra Risebetteri poolt avaldatav üllatuspauk välja arvata. Törtsuke Helga nooruspõlvest, natukene Feliks Luksi elu-olu, veidike eelmise Süvahavva peremehe viimastest päevadest, pisut Vaigutaja minevikust - see on kogu boonusmaterjal, kokku võetav paari leheküljega, ja üldise narratiivi kulgemise seisukohast on see ikka päris tähtsusetu pudi-padi. Aga kõik see on kirja pandud Hargla nobeda sulega, või õigemini, klaviatuuriga ja see teeb raamatust päris huvitava lugemise, olgugi et ma jälgisin ka seriaali (esimest hooaega)ja mingeid suuri üllatusi ei tulnud.

Mulle meeldis, aga mulle meeldis juba seriaal, see "Eesti Twin Peaks". Jääme aga ootama teist ja kolmandat suve. Ah jaa, romaanis oli ka mitmeid vihjeid Valguse isandale ja Süvahavva neitsile, mida ma seriaali esimesest osast justkui ei mäletaks, aga mis teises hooasjas (avaosa põhjal) kandvaks saavad.

Hargla fännidele kohustuslik materjal niikuinii. Seriaali fännid mingit hirmsat lisaväärtust ei saa aga noh, millal enne hea meelelahutus mööda külgi alla on jooksnud...?

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Harglaga on mul omamoodi suhe. Olen ta raamatuid korduvalt kätte võtnud, Pan Grpowski toimetamised näiteks meeldisid väga. Melchioriga pole seni suutnud sõbraks saada, kogumik "Suudlevad vampiirid" maitses aga kohati päris hästi. Noh ja siis on veel French ja Koulu, "Palveränd uude maailma" mis kohati meeldisid, kohati tekitasid tahtmise diagonaalis lugeda.

Nojah, see selleks. Mulle on seni Harglalt kõige paremini maitsenud "Minu päevad Liinaga"-"Tema päevad Liinaga" kompott - tandem lugudest, kus esimene on muuhulgas saanud ka Friedebert Tuglas novelliauhinna ning teine avab loo telgitaguseid. Sisusse väga ei laskuks, tegu on eheda Lõuna-Eesti olustikus toimuva müstilise looga, kus palju jääb lugeja fantaasia hooleks, milline lähenemine näiteks BAASi lehitsedes päris paljudele ei istu. Maitse asi, mulle meeldis just vihjeline ja olustikule keskenduv pingekruvimine.

Asja juurde!

Süvahavva on Lõuna-Eestis Värravi alevikus asuva talu nimi. Viimasena elas seal sees Andrus, kelle elu sai õnnetu lõpu põlevas saunas. Testamendiga pärandas Andrus talu Peebule, kes koos perega (perenimega Ambros, täpsemalt Peebu abikaasa Kristi ning lapsed Arnika ja Arno) põgeneb Linnast, et tulla vahelduseks maale elama. Näiteks, et saada vaikse olemisega Arnoga rohkem suhelda - talutööd tehes mehed jõuavad ju ikka samale lainele. Või et lapsed õpiksid rohkem tundma esivanemate kultuuri, uuriksid enda juuri. Maja ise on vana hõnguga, sisustus on nõukaaja lõpust pärit, kõik on piinlikult puhas ja korras. Tsiteerin: "Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud." Mis tekitab küsimuse - kui Andrus oli väidetavalt joodik ja põles purjuspäi sauna sisse siis kuidas ta suutis elamist nii heas korras hoida?

Rääkimata sellest, et Peep ei tunnegi Andrust. Aga miks Andrus pärandas enda elamise Peebule? Alevikus kruvib samal ajal pinget üles Kevini-nimelise poisi kadumine, keda pole juba mitu päeva väldanud otsingute tulemusena suudetud leida. Kui perekond Ambros natuke uue elukohaga tutvub, suhtleb kohalikega siis tekib küsimus järjest juurde. Kuidas Andrus joodikuna suutis maja nii heas seisus hoida? Miks on lapsed ka enne Värravis kadunud? Miks tahavad inimesed tulla surema Süvahavva talusse? Miks kohalik väldivad küsimusi, mis on seotud Süvahavva talu, eelmiste omanike ning kellegi salapärase Vaigutajaga? Kuidas sattus ühtäkki Kevin öösel Süvahavva talu ülemisele korrusele?

Sauna varemetest jääb näppu üks imelik tehnoloogiaime, mille Andrus on Peebule maha jätnud. Kui natuke veel perekond Ambros teadmisi juurde saab siis hakkab järjest Süvahavva talu tume minevik lahti rulluma. Aga siit kohast ma rohkem sisust ei kirjutaks - las jääb lugejale ka midagi.

Raamatus on mitmeid huvitavaid tegelasi - kirikuõpetaja Feliks Luks näiteks või siis rahvamaja juhataja Marta, kolkasse kolinud noor naine. Lapsed Arno ja Arnika tegemistele saab samuti palju kaasa elada. Üldse on Harglal päris tugev rõhk tegelaskujude vormimisel ning nende omavahelisel suhtlusel. See, et kõik toimub mõnevõrra müstilises etnohorroriga vürtsitatud keskkonnas, on lisaks tore boonus. Või on suurem rõhk just ulmelisel komponendil? Iga lugeja sügavalt isiklik valik.

Teose suurim väärtus on mu jaoks just seesama õhkkond. Väike asula, kõik tunnevad kõiki, mõnevõrra unine olemine, sumisevad napsusõbrad poe trepil... ja kui natuke kaevama hakata siis inimesed koos enda igapäevaste rõõmude ja muredega. Kui veel rohkem "sisse zoomida" siis selgub, et juba üle saja aasta on Süvahavva taluga käinud kaasas ühe õnnetu naise kurb saatus, millest kõrvalseisjad soovivad tulu lõigata.

Kohati tundub teos visandlik. Samas saab seda ka nimetada "nappide vahenditega" pildi joonistamiseks kus kunstnik kasutab mõnda joont, et vägagi ilmekaid tegelaskujusid elama panna. Mul on ilmselt eelarvamus kuid vägisi tundub, et aeg kiirustas Harglat tagant - et telesarja teise aasta alguseks oleks esimese aasta raamat trükisoe. See on puhtalt mu spekulatsioon ning ausalt üteldes pole minu kui lugeja jaoks väga tähtis, mis kulisside taga toimub. Mina naudin seda maagiat, mida hea raamat ja suurepärane autor mulle pakuvad.

Kahju, et nüüd peab teist ja kolmandat raamatut nii kaua ootama. Ma olen üritanud hoiduda poolikute sarjade lugemisest - aga no ei saa ju alati . Siinkohas ei saa üle ja ümber George Martini tule ja jää saagast, mis venib nagu **** kuid on kuradi põnev... ma loodan, et vanahärra jõuab ikka kõik lahtised otsad kokku sõlmida ja seitsme raamatuga Westerosi maailmale punkti panna (viis on valmis). Aga see selleks, jutt läheb jälle vales suunas.

Kokkuvõttes vägev värk, mina jäin raamatuga väga rahule. Raamatu alguses olev Värravi kaart nking raamatu kujundus on samuti äärmiselt sümpaatsed. Kerge puudujäägina tooks jah välja kiiruse, millega tempo üles on kruvitud. Hoogne stiil pole paha, samas midagi jääb nagu sügavusest puudu.

9/10, BAASi skaalal siis viis miinusega.

P.S. Ma pole "Süvahavva" teleseriaali näinud. Ilmselt saaks sealt mitmeid detaile juurde, mis raamatut lugedes puudu jäävad. Ja vice versa.

P.P.S. Raamatu esimene peatükk on ka netis loetav - siin.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja näinud ei ole, raamatu kohta ütleks, et selline päris lobe lugemine. Meenuvad Hargla varasemad etnohorror-tekstid ja Grpowski-sarja lood, esimesed Võrumaa õhustiku ning mõnede motiivide (Liina/Marta) põhjal, teised aga eksortsismikirjelduste järgi, kus ekstrasensid kasutavad oma töös moodsat elektroonikat. Ristimändide motiivi võib leida juba 1999. aastal Algernonis ilmunud "Uskmatuse hinnast", mis oli vähemalt minu mälu järgi "Süvahavvast" ikka märksa hoogsam ja vihasem tekst. Ja eks autori nägemus Eesti ajalugu kujundanud jõududest (kasvõi baltisakslastest ja kommunistidest) on selle aja peale jõudnud kõvasti muutuda ka, aga see on juba omaette teema...

Karakterite kohta ütleks, et see maale koliv haritlastest abielupaar jättis nagu suhteliselt juhmi mulje... kasvõi selle tõttu, et tausta uurimata tundmatusse kohta (mis pealegi ei asu Tartust väga kaugel) elama kolimine paistab päris mõtlematu tembuna, kui seal aga mingid üleloomulikud nähtused hakkavad ilmnema, hakkaks iga elementaarset enesealalhoiuinstinkti omav inimene lahkumise peale mõtlema. Lapsed olid neist märksa värvikamalt kirja pandud ja vähemalt Arnika jättis ka terasema mulje.

Alžeerias toimuva sõjategevuse mainimine tekstis näib veidi anakronistlik, verine kodusõda selles riigis möllas peamiselt 1990-ndatel ja aastast 2002 on seal rahulik olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldmulje on igati kobe. Lähemal vaatlusel võib muidugi leida hulganisti puudusi, kuid omal huvitaval moel see ei sega. Lõppkokkuvõttes on ikka tase omaette ehitada mõne Lõuna-Eesti folkloorijupi ümber selline inimsaatuste lugu koos põneva üleloomuliku mõistatusega.

Hargla tekst mõjub kuidagi natuke Stephen Kingi laadsena. Selles tähenduses, et püüdlikult on kirjeldatud tavalise perekonna sattumist vähe veidravõitu keskkonda, kus siis hakkab nendega järjest enam juhtuma kummalisi ja üleloomulikke asju. Näpuotsaga püütakse sisse puistata õõva ja tõele au andes – autoril läheb see ka mingi piirini korda.

Mis läheb kirja miinuspoolele: esiteks viis, kuidas autor on pannud kõnelema teismelised. Ma arvan, et see on üks igavesti tänamatu töö. Selleks ajaks kui täiskasvanu arvab, et on aru saanud, mismoodi need teistkümnesed räägivad, siis on nende keelekasutus juba teisele rajale läinud ja autori ponnistused panevad muigama – traagelniidid on liiga ilmselged. Kogu see kõnekeele paberile kallamine minu hinnangul mitte ei rikasta, vaid sandistab teksti. Võimalik, et siinkohal olnuks hoopiski kasu rohkemate anglitsismide kasutamisest? Kuid nagu juba öeldud – see aasta-kaks, mis kirjutamise ja kirjastamise peale kulub on juba piisav, et asjad muutuksid. Sootuks vastupidine näide on tekstis puhuti ette tulev Lõuna-Eesti (Põlva- ja Võrumaa?) murde esinemine. See lisab tekstile võlu, tegelastele omanäolisust.

Teise miinusena tookski võib-olla välja tegelaste sellise veidi kohustusliku paleti: tüüpiline Eesti perekond (kuigi jah - kohtlastena mõjuvad nad tõesti ja külarahvaski peab neid ohmudeks), kohalik konstaabel, vallavanem, külakoha teismelised, hull vanaeit, salapolitsei, lahutatud kirikuõpetaja, vallaline iludus rahvamaja juhatajana jne. Noh – eks nad natuke sellised liiga tuttavad ole argipäevast, seetõttu sellistena mõjuvadki.

Kui esimene raamatu kolmandik on edukalt läbitud, siis need nimetatud miinused ei sega enam. Jääb vaid uudishimu, mis edasi, kuidas kõik see laheneb, kes siis ikkagi on see Vaigutaja jne. Hargla oskab juttu veeretada. Samas mitte ülearu venitada.

Lahe lugemine, millele alla viie ei tõuse käsi panema.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: