Üldmulje on igati kobe. Lähemal vaatlusel võib muidugi leida hulganisti puudusi, kuid omal huvitaval moel see ei sega. Lõppkokkuvõttes on ikka tase omaette ehitada mõne Lõuna-Eesti folkloorijupi ümber selline inimsaatuste lugu koos põneva üleloomuliku mõistatusega.Hargla tekst mõjub kuidagi natuke Stephen Kingi laadsena. Selles tähenduses, et püüdlikult on kirjeldatud tavalise perekonna sattumist vähe veidravõitu keskkonda, kus siis hakkab nendega järjest enam juhtuma kummalisi ja üleloomulikke asju. Näpuotsaga püütakse sisse puistata õõva ja tõele au andes – autoril läheb see ka mingi piirini korda.
Mis läheb kirja miinuspoolele: esiteks viis, kuidas autor on pannud kõnelema teismelised. Ma arvan, et see on üks igavesti tänamatu töö. Selleks ajaks kui täiskasvanu arvab, et on aru saanud, mismoodi need teistkümnesed räägivad, siis on nende keelekasutus juba teisele rajale läinud ja autori ponnistused panevad muigama – traagelniidid on liiga ilmselged. Kogu see kõnekeele paberile kallamine minu hinnangul mitte ei rikasta, vaid sandistab teksti. Võimalik, et siinkohal olnuks hoopiski kasu rohkemate anglitsismide kasutamisest? Kuid nagu juba öeldud – see aasta-kaks, mis kirjutamise ja kirjastamise peale kulub on juba piisav, et asjad muutuksid. Sootuks vastupidine näide on tekstis puhuti ette tulev Lõuna-Eesti (Põlva- ja Võrumaa?) murde esinemine. See lisab tekstile võlu, tegelastele omanäolisust.
Teise miinusena tookski võib-olla välja tegelaste sellise veidi kohustusliku paleti: tüüpiline Eesti perekond (kuigi jah - kohtlastena mõjuvad nad tõesti ja külarahvaski peab neid ohmudeks), kohalik konstaabel, vallavanem, külakoha teismelised, hull vanaeit, salapolitsei, lahutatud kirikuõpetaja, vallaline iludus rahvamaja juhatajana jne. Noh – eks nad natuke sellised liiga tuttavad ole argipäevast, seetõttu sellistena mõjuvadki.
Kui esimene raamatu kolmandik on edukalt läbitud, siis need nimetatud miinused ei sega enam. Jääb vaid uudishimu, mis edasi, kuidas kõik see laheneb, kes siis ikkagi on see Vaigutaja jne. Hargla oskab juttu veeretada. Samas mitte ülearu venitada.
Lahe lugemine, millele alla viie ei tõuse käsi panema.