(kogumik aastast 2011)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2011 (Eesti fantastikakirjanduse tippteoseid)
Kogumikule nime andnud romaan, mis ühtlasi ka avab raamatu mulle eriti ei meeldi. Vampiirid tegelastena on võimelised ainult tekitama okserefleksi ja ülisügava tülpimuse vahelisi emotsioone ja kui sinna on juurde mässitud veel mingid salaseltsid ja jamesbondilikud agendiseiklused, no jumal nendega. Mind igatahes see romaan ei kõnetanud üldse ja selle läbisaamisel kerkis tuju hüppeliselt.
"Minu päevad Liinaga", Hargla segaseim jutt. Tuleb tunnistada, et ka mina ei saanud sest loost selget sotti. Üsna mõnus agrohorror Lõuna-Eesti oludes, mida ma küll absoluutselt ei tunne, mis aga oma irratsionaalsuses ja kerges ebamaisuses mõnusa judina peale ajas. Seda aga kuni lõpuni, kus selgus tõsiasi, et tegelikult ei selgunudki midagi. Kõik jäi üsna arusaamatuks. Kes see Liina oli, miks lugupeetud kirjanikuhärra ta seelikupaeltesse takerdus, kes see vanamees seal lõpus koos kirjaniku murelike pereliikmetega välja ilmus ja mis teema selle vööga oli. Õnneks said kõik need küsimused lahenduse loos "Tema päevad Liinaga", mis seletab üsna üksipulgi loo lahti. Ma annaks kahele loole kokku lausa puhta "viie", kuigi eraldivõetuna pole "Minu päevad" oma hämmastavalt segase lõpu pärast kõrgem kolmest või nõrgast neljast, "Tema päevad" aga vist ei kanna iseseisvana üldse välja.
"Raudhammas" on üks kogumiku pärleid. Väga vinge lugu Taanis rauaaega sattunud tänapäeva eestlasest. Apteekri geniaalsus mõrvareid paljastada pole muidugi ka enam kellelegi eriliseks üllatuseks, olgugi et kogumikus olnud kahes novellis ei saanud nutikas apteeker eriti rakendada oma lemmikvõtet kuritööde paljastamiseks - kutsuda keegi oluline isik apteeki, seal end koos tolle isikuga täis kaanida ja selle käigus ühtlasi kõik oluline info lakku täis joodetud objektilt välja pinnida. Mõlemad lood on siiski väga head.
"Kadunud hingede ajaraamat" on paraku suhteliselt piinlik käkerdis. Mingite ajuvabade tšikkide võrdlemisi võikad hingelised ja füüsilised probleemid üsna segases ja ebahuvitavas maailmas, segatuna veel varem korduvalt läbi käinud palverännu teemaga. Ei tea, võib-olla kellelgi meeldib, mind jättis see lugu küll üsna hapu näoga istuma.
"Jõgeva elavad surnud" on selles mõttes tore lugu, et eesti ulmeskenes vähegi tegijad astuvad siin kõik ilusti tegelastena üles. Äratundmine ei valmista erilisi raskusi. Tegelikult on suurt osa küll ainult äratuntavate nimedena mainitud, aga mõned tegelased on küll elust suuremate või väiksemate kirjanduslike liialdustega maha kirjutatud.
Tore kogumik, plussid kaaluvad miinused kõvasti üles. Neile lugejaile kes alles Harglat avastavad on see just paras alustamiseks. Neile aga kes tema jutte ammuilma nautinud on, on see toredaks täienduseks. Loodetavasti väärib see kirjastus "Fantaasia" tubli ponnistus 2012. suvel kogumiku "Stalkeri"!
Nii võiksid kogumiku nimilugu ja "Raudhammas" olla näiteks vabalt Veskimehe kirjutatud kui viimane sedaviisi kirjutada oskaks. "Kadunud hingede ajaraamat" on lihtsalt kurat teab mis ja pakub pinget vaid paariks esimeseks leheküljeks. Liina lugude koha pealt nõustun täielikult Raul Sulbiga, eraldi lugedes on "Loomingus" ilmunud tekst lihtsalt arusaamatus, ja teine kuivavõitu seletuskiri, mis iseseisvalt püsti ei seisa; nende järjest lugemine jätab ka halva maitse suhu. "Süvahavva" alged lugeja neist muidugi leiab.
Ulmeskenes väikest furoori tekitanud "Jõgeva elavad surnud" ei suutnud mind kuidagi kõnetada, paari korduslugemise järel pean seda jätkuvalt lolliks jutuks, Melchiori-vinjetid on esiteks mõni kuu peale lugemist jäägitult ununenud, teisalt olekski juba päris halb, kui nad endast kogumiku kulminatsiooni kujutaks.
Tähelepanuvääriv anakronism on tegelaste ohter suitsetamine, sh harrastab seda ka "Kadunud aegade ajaraamatu" guru, kes peaks nagu olema kõigest maisest kõrgemale kerkinud; teine sage ja silmatorkav joon juttudes on (eriti Hargla varasema loominguga võrreldes, kus armastus reeglina võitis kõik ja oli kõige olulisem) suhete purunemise sage kujutamine.
Ehkki "Suudlevad vampiirid" on keskmisest "Täheajast" mitu korda lugejasõbralikum kirjavara, tundub, et meie kauaaegne esindusautor on oma aktuaalsust ulmekirjanikuna minetamas.