Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Suudlevad vampiirid

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Keskmise põlvkonna eesti ulme- ja kriminaalkirjaniku Indrek Hargla lühem romaan «Suudlevad vampiirid» ei kujuta endast autori loometeel mingit suurt suunamuutust või uut paradigmaatilist lähenemist, aga väikeseks verstapostiks võiks seda vist siiski pidada. Nimelt on tegu esoteerikaainelise ulmetekstiga, nagu neid Hargla loomingus varemgi on ette tulnud (eksortsist Grpowski, maanõidade ja ekstrasensside teemalised etnoõuduslood jne), aga sellisel kujul on see ehk üsna hea senikäidud tee kokkuvõte ja platvormi sõnastamine millegi uue ja suurema jaoks. Romaan on 170 lehekülge paks ning ilmunud on see kirjaniku samanimelises viiendas jutukogus.

Vampiiridest ei maksa ära ehmuda: jah, nad on olemas, neid on alati ajaloos olnud kindel arv - 248 - nad ei ole päris surematud, aga ülipika elueaga siiski, autor seletab nende verevajaduse ja anatoomia niivõrd põhjalikult lahti, kuivõrd see humanitaarse taustaga inimese puhul võimalik on – ja see seletus on loogiline ja igati näivteaduslik, vampiir on inimsoo üks eriliik, erijuhtum, aga nende olemasolu seletamisel on Hargla valinud üsna realistliku laadi.

Lisaks vampiiride salaseltsile on selles maailmas ka üks Londoni päraturikas investeerimisfirma, mille omanikud on juba kolm põlve kogunud ja jäädvustanud kõike paranormaalset maailmas ning nüüd, 21. sajandi lävel on üks nende töötaja jõudnud vampiiride jälile... Lisaks sellele on aga olemas ka saladuslik kolmas jõud, kes neid vampiire jahib ja eriti võika riituse raames hävitab, peategelase endine kaaslanna ongi just sellisel kombel Brasiilias tapetud ning vampiiriorganisatsioon saadab ta oma kadunud kaasa tapmist uurima, tuleb ka välja, et too tema eksnaine Bethany oli ühe igivana saladuse jälil sinna Brasiilia džunglisse reisinud.

Mängus on aga ka saladuslik maal «Suudlevad vampiirid», millel ongi sadakond aastat varem Pariisi uulitsal kujutatud suudlemas seda Brasiilias nüüd tapetud vampiiritari Bethany’t. Maali on väidetavalt peidetud suur saladus, aga peategelane, kelle valduses see taies on, ei tea veel seda. Peategelane ise on vampiiriks tehtud millalgi varakeskaegses Põhja-Euroopas ning romaani lõpus ilmneb teatava üllatusena tema hüüdnimi - Raudhammas. Edasi mõtleb kogenud Hargla-lugeja juba ise, eksole.

Põnevust jagub selles tekstis kuhjaga ja seda paranormaalset põnevikku lugedes ongi kõige huvitavam aimata ja mõelda, millised tekstid seda omakorda inspireerinud võivad olla. Kriitik võib selles olukorras tihti korralikult võpsikusse panna, aga noh, mulle tundub, et ma tundsin siin Brasiilia miljonilinna slummis ära midagi aastatetagusest loost «Meninos da rua», siis oli siin üsna palju eksortsisti-maailma: esoteerilised nähtused ja nende uurimine kõrgtehnoloogiliste vahenditega, aga külastame siin raamatus ka jutust «Vlad» tuttavat 15. sajandi Balkanit, mis samas on tollest konkreetsest süžeest hoopis teistsugune. Millegipärast meenus veel jutt «Sild üle vaevavete». Ehk siis põhjalikul kirjandusteaduslikul uurimusel on sellest tekstist võimalik leida küll ja küll materjali autori loometee analüüsiks ja korduvate motiivide eritlemiseks.

Isiklikult mulle tuli palju tuttavat ette ka Danielle Trussoni romaanist «Maised inglid», kus samuti on olemas selline sajandeid eksisteerinud ülipika elueaga inimesesarnaste aga võimsamate olevuste (piibli langenud inglid) salaselts, aga mul pole vähimatki aimu, kas Hargla Trussonit üldse lugenud on. Küll on aga Hargla üks suuri lemmikuid ju varalahkunud Kage Bakeri Kompanii-sari ja sarnaseid motiive leiab sealtki: sajandeid eksisteerinud kõrgtehnoogiline salaühing, mis ametliku ajaloo varjus mingit oma asja ajab, geneetiliselt muundatud inimesed, neandertaalid jm olendid... Mingis kaudses mõttes Hargla kummardus sellele paistab «Suudlevad vampiirid» samuti olevat.

Paar keele- ja faktiapsu torkab ikka silma ja ma poleks mina, kui ma Hargla tekstide puhul nende kallal ei näriks, eksole. Sõna «visiteerima» pole eesti keeles siiski vist korrektne tarvitada «külastama» tähenduses, kuna sellel on hoopis teine sisu, ning siis veel selline kummaline fopaa: autor räägib möödaminnes Fridtjof Nanseni Antarktika-ekspeditsioonist, ometi teab iga polaarreiside ajaloo huviline, et Nanseni uurimisala piirdus Arktikaga ning lõunapoolkera polaarpiirkonnad jäid tema uurimisvaldkonnast selgelt välja. Võibolla olid need apsud aga just kriitikutele ülesleidmiseks teksti peidetud ;)

Ma väga loodan, et see tekst on mingis mõttes Hargla varasema esoteerika-ulme kokkuvõtteks ja ühtlasi mingi uue sarja või maailma alguseks, sest põnevust on, huvitav idee on ning võimalusi sündmuste edasiseks arenguks on ka.

Viimaste aastate Hargla põnevaim ulmekas. Mina tänan.

Teksti loeti eesti keeles

Vampiiriloo kohta vägagi kobe, kuigi mulle endale "vampiirikad" ei meeldi. Häiris vaid mõningane teose ebaühtlus: kusagil loo teises pooles, kui läks kõvaks actioniks, raisati mõnevõrra aega suhteliselt mõttetutele kirjeldustele ja tagasivaadetele.
Lisaks veel juurde, et lugu on küll terviklik, kuid jätab ohtralt ruumi edasiarenduseks mõnes teises raamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Pealkirja järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on eesti "Videvikuga", aga seda see teos siiski pole-hoopis järjekordne tugeva ajaloolis-geograafilise taustaga tekst Hargla sulest.

Sisust on Raul juba piisavalt rääkinud... Mainiks veel ära, et vampiire on kujutatud äärmiselt ebainimlikena-mitte sadistlikult julmade, vaid just hoolimatutena inimeste suhtes. Vampiiril pole inimlikke tundeid, homo sapensi elu läheb talle korda sama palju, kui meile amööbi oma. Selle põhjal arvasin lugedes, et mingil hetkel selgub, et vampiirid on kurjuse käsilased ja palatiinid positiivsed tegelased, ent sellisest must-valgest käsitlusest on Hargla uus romaan kaugel. Ebainimlik käsitluslaad ja suur kogus vägivalda muudavad teksti tervikuna päris süngeks, samas pole siin sellist apokalüptilist pessimismi, nagu näiteks "Doanizarre udulaamas". Olen eravestluses kuulnud ka väidet, et romaani tõlget ei saaks näiteks Soomes avaldada, põhjuseks "poliitiline ebakorrektsus", täpsemalt lause, milles neegreid,venelasi, mustlasi ja albaanlasi defineeritakse alama rassina, kes vampiirideks ei kõlba... Ei tea, kuidas sellega täpselt on.

Huvitaval kombel näib see "üliinimeste" teema eesti ulmes väga populaarne olevat-inimsooga paralleelselt eksisteerivast või sellest arenevast kõrgemast rassist võime lugeda ka mitmest Veskimehe teosest, nüüd on selle teemani jõudnud ka Hargla.

Teksti loeti eesti keeles

Mind ei kõnetanud see romaan üldse. Ei tea kas asi on loomulikus vastikuses vanima ja mõttetuima ulme alamžanri vastu, vampiiride kui tegelaste nutmapanevalt tüütus ja etteaimatavas käitumises, mitte väiksemas vastikuses hetkel (vist?) laineharjal olevate seksikate noortepäraste vampiiride kui dekadentlik-romantiliste positiivsete kangelaste vastu või mingis kombinatsioonis kõigist kolmest põhjusest. Igatahes lugesin ma seda üsna lühikest romaani suure vaevaga ja päris pikka aega ja enda jaoks huvitavaks ei muutunud see teos kordagi, üsna jõuga tuli läbi närida.

Minule meenutasid nood džunglis pahelist jumalataolist olendit palvlevad pärismaalased üsna kõvasti "Hyperioni" preestri jutustuse pärismaalasi. Muidugi oli kõva vahe mingi lapse kehaga igivana vampiirimuti ja okastraadi ja lõiketeradega kaetud neljakäelise Shrike`i vahel, atmosfäär ent kuidagi tundus sarnane. Jamesbondilik pooleldi rafineeritud luksusega ja pooleldi tagaajamisega lööv lõpuosa paraku ei suutnud üldse köita ja vampiiride saladused ajasid ainult haigutama. Aga nagu öeldud, tegemist võis olla mu isikliku vastumeelsusega horrori kui žanri ja horrori butafooria ilmingute vastu. Ärge laske sest torinast end segada ja lugege Harglat ikka edasi - aktiivsetest ulmekirjanikest kedagi paremat vastu panna paraku hetkel pole.

Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: