Seda lühiromaani saab lugeda kahel tasandil. Esiteks muidugi tavaline horror zombide katkust. Minul horrori nautimiseks vajalik organ puudub ja sellest küljest oli lugu nagu horror ikka: lapsik, tobe ja ülimalt igav. Teisest küljest aga tõid päris palju tegelasi Kassinurmele kogunenud filmigrupist näole äratundmisnaeratuse, sest prototüüpideks paistab olema kogu Eesti ulmeskene aktiiv. Mõni rohkem, mõni vähem aga kõik need Flashid, Ulmehullud, Paadimehed, Frondod ja Lasanjed - õigemini nende lihast ja luust prototüübid - peaksid olema tuttavad kõigile kes kordki Estconil käinud.
Sisu iseenesest on kultuuriajakirjanik Saskia toimetamised, kes läheb Kassinurmele õudusfilmi võtteid kajastama, satub aga zombide katku keskele. Ladus ja loetav nagu Hargla ikka, paraku mu äärmise horrorivastikuse tõttu teema ei suutnud mind nii köita. Hinne moodustus ühesõnaga kahest osast: zombid said 2 ja eesti ulmeskene kirjanduslikus kuues sai 5, kokku tuli tugev "neli".