"Doanizarre udulaam" on fantaasia ja SF elemente kombineeriv põnevuslugu. Peategelaseks on Asger Kiersted, Doanizarre valduste kuulsaim kirjanik ja aukodanik - kuid ühtlasi on ta ka ihuüksi Taanis oma majas elav läbikukkunud muusik. Asger jagab oma aega kahe maailma vahel magamise kaudu. Taanis magades on ta Doanizarres üleval ja vastupidi.
Kuid sellist, Asgerile juba armsaks saanud elukorraldust hakkavad häirima kaks asja - Taanis on ta lõpuks läinud psühholoogi juurde oma seisundi analüüsimiseks; ning Doanizarres läheneb tema rahulikule maailmale aeglaselt kuid peatumatult salapärane udulaam, tee peal maid, linnu ja inimesi neelates.
Olen seda Hargla lühiromaani paar korda varemgi lugenud (mitte küll "Täheaja" ajakirjas ilmunud versiooni vaid just seda eraldiseisvat raamatukest) ja mulle on kogu aeg tundunud, et see on natuke teenimatult vähe tähelepanu saanud, võrreldes näiteks tema pisut sarnase ja üsna üksmeelselt kiidetud fantaasia-lühiromaaniga "Mirabilia saladus".
Fantaasia poole pealt meeldib mulle siin see Euroopa ajaloo mõju, mille teemadel Hargla 2000-ndate alguses palju kirjutas (näiteks romaanis "Palveränd uude maailma") ning eriti see, et siin on materjali laenatud Baskimaalt. Samuti on südamlik see traditsioonilis-rüütliromaaniline fantaasia, kus Doanizarre ongi juba olemuslikult ilus ja hea.
Psühhoanalüüsi kaudu toob Hargla siia muidugi sisse ka metatasandi ja laseb Taani professoril, kelle juures Asger vastuvõttudel käib, spekuleerida selle üle, miks Doanizarre siis ikkagi nii utopistlik on. Ning siis, kui reaalsus mõlemal pool unenägu nii Taanis kui Doanizarres lagunema hakkab, läheb lugu ikkagi päris süngeks.
Sellise lõppvaatuse valik ongi ehk minu kõige suurem isiklik probleem. Mitte selle pärast, et see oleks halvasti tehtud - vastupidi, lõpplahendust teades hakkavad kõik vihjed elektri rollile juba loo alguses väga tugevalt silma. Minu kriitika on siin peamiselt seotud lugemiselamusega, mis sellega kaasneb.
Natuke halb tunne jääb lõpuks, kui lahendus teeb kõik eelneva täiesti tühiseks. Kogu põnevus, tegelaste vaprus ja eneseohverdused tehakse sellega täiesti mõttetuks - see pole enamat värviliste kübemete tantsust klaaskuulis, mida keegi raputab. Eriti kurb on see seetõttu, et Doanizarre on tõesti üks armastusväärne maailm.
Sellist lugu saab kahtlemata kirjutada ja ka väga hästi (John Crowley "The Deep" jättis mulle kunagi väga sügava mulje). "Doanizarre udulaam" on kindlasti ambitsioonikas ja väga meeldejääv ning lugemiseks peab seda soovitama küll. Siiski jääb sellest kaasa väike emotsioon teemal "mis oleks siin veel võinud olla?".
Hinnang: 7/10
