Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Minu päevad Liinaga

(jutt aastast 2008)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2008; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Õnnestus eile osta provintsipealinna r-kioskist sellesinatse müügikoha ainus eksemplar ajakirja «Looming». Ostsin teadlikult, sest teadsin augustinumbris Hargla lugu sees olevat...

«Minu päevad Liinaga» on tekst, millest on tegelikult üsna raske kirjutada... noh, et võib midagi olulist välja lobiseda ning siis spoilerinimesed kukuvad kaagatama.

Liina-jutu puhul on vist tõesti parem, kui asja lugeda puhta lehena. Paned end otsekui peategelasega samasse olukorda: ei tea midagi ning sellest vähesest, mida tead, sellest ei saa ka aru.

Kirjanikust pereisa sõidab naise ja tütrega loodusesse, et vorstikesi grillida ja telgis ööbida. Noh, selline linnainimese arusaam romantikast ja mõnusast olemisest. Metsavahel selgub, et pereisa unustas külmkasti koos toiduga autosse tõsta. Tekib siis linnainimestel mõte, et naine ja koer jäävad auto juurde ning panevad telgi üles ja teevad lõket. Isa ja tütar lähevad tagasi, et teepealsest majast süüa küsida. Ja nii see algab...

Jutu alguses tundus, et siit tuleb «Koobassaare heinaküün 2», aga õnneks eksisin. «Minu päevad Liinaga» on ikka kõvasti parem lugu. Kohe väga hea on! Kiidaks just seda, kuidas tavalise, loiu ja olmelise loona alanud tekst vaikselt lugeja haardesse võtab ja kohe nõnda võtab, et kui märkad seda haardessevõttu, et siis ei tee enam muud, kui keerad lehti...

Teksti loeti eesti keeles

Mnjaa...

Ma ei tahtnud seda jutustust esimesena arvustada, kuna ma polnud üldse kindel, kas tegu ulmega on ja kas selle koht siin BAASis on... Siiani pole eriti kindel. Pigem nagu pole ulme. OK, tegelased ja miljöö on nihestatud, etnoõuduse miljöö tembitud sürreaalsega, aga mis meile selle kõigega öelda sooviti?

Olen üsna nõutu, sellest ka hinne. Puht lugemise protsessi nautimise mõttes peaks kindla "5" panema, aga see lõpp... see pisuhänd... selle eest vääriks tekst hinnet "1". Ilmselt valmistan ma kirjanikule pettumuse, aga ma ei saanud sellest loost aru. Või noh, loost, tegevustiku arengust ei ole raske aru saada, aga lõpp on täpselt selline moodne "tõsikirjandus". Et jääb mulje, et autor ise ka ei tea, mis ta lõpuga öelda soovis, saati siis lugeja. Tüübiline tiivaripsutamine peavoolukirjandusega, seega. Millest on veidi kahju.

Loo enda traagika, tegevuspaik, tegelaste kulgemine, dialoogid jmt on väga head, selline üldisem loo point ka, aga kui lõpuga autor midagi pihta ei oska hakata ja selle seetõttu hüpersegaselt ripakile jätab, no seda ei saa heaks kiita. Loomingusse tekst muidugi sobis; ju oli mu eelhäälestus vale, kuna ma ootasin ulmet, sellist korralikku.

Et terve külatäis tegelasi käitub ebaloomulikult ja sürrilt, et miljöö on selline painavalt ja obsessiivselt traagiline, on ju väga kaunis, aga et mida värki siis üldiselt??? Bradbury sarnaste elementidega tekste me muidugi harjumuse pärast loeme ulmeks :d, aga tegelikult on siin mõttekoht küll.

Ja kes oli mehike, kes tuli lõpuks selle kleidivööga? Kas me saame sellest aru alles pärast ise samasuguses situatsioonis olekut ja mitmekümneaastast elukogemuse koormat turjal ja hinges? Ühesõnaga selline selline segane mõistujutt, mis lõpuks nõutuks jättis. Aga kuradima hästi kirja pandud muidugi.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oskagi seda lugu hinnata. Kõige rohkem saaks öelda, et see käis mulle närvidele, aga samas võiks see just olla (üks) korraliku teksti tunnuseid... Et ärritab. Mine võta kinni. Kirjaniku alter ego psühhoanalüüsi jaoks on siin muidugi materjali küllaga.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska ka midagi suuremat arvata. Mulle eriti ei meeldi jutud mis vajavad pärast lahtiseletamist ja mul tekkisid samad küsimused, mis Raulilgi. Kes see vanamees lõpus oli, mispärast kirjanik mingi tundmatu tšikiga koos hakkas elama ja mis siis lõpus ikkagi sai.

Aga kirja oli pandud huvitavalt ja piisavalt põnevalt, nii et vaatamata segasevõitu lõpule võib ühe korraliku "nelja" kirja panna.

Teksti loeti eesti keeles

"Minu päevad..." on hästi kirjutatud kodune tekst, aga see väide iseenesest ei tähenda ju midagi (ning vaevalt ühelegi Eesti ulmega kursis olevale inimesele tuleb üllatusena, et Hargla oskab kirjutada). Lugesin jutu üsna ühe hooga, aga enda arust piisava põhjalikkusega läbi ja kõik oli üsna selge... kuni saabus lõpp. Viimane lause on muidugi röögatult klassikaline, aga mõned sellele eelnevad, mis peaksid olukorda selgitama, ei kõnele minuga. Kas on asi selles, et ma ei ole Eesti folklooriga nii sina peal nagu autor lugejailt eeldab, või “unustas” autor meelega jutu tuuma hämaraks, aga mina sellest aru ei saa. Usun ja loodan, et viga on siiski minus (nagu Gary Larsoni karikatuuride puhul, mis mulle väga meeldivad, aga millest umbes iga kümnes jääb siiski arusaamatuks). Paraku ei paista puslelahendust nüüd, nädalapäevad pärast lugemist, kusagilt välja settivat ning erinevalt mõnest teisest ei vaevanud mind kaua ka küsimused, et mis värk selle kleidivööga oli ja kes on Liina ja mis on Aat. Küllap leiaks vastused muistendeist, aga nii põnev ka ei olnud, et hakkaks jälgi ajama...

Kui tingimata võrdlust tuua, siis mulle mõjus suurem, kruttivam osa tekstist umbes nagu mõni Pu Songlingi muinasjutustus, kus kooljad ja/või libad oma võludega igavesi üliõpilasi köidavad. Samas, üks teine (tuleks vist täpsustada, et naissoost) lugeja, kellega elamusi võrdlesime, leidis, et see pole üldse ulmejutt, vaid tüüpilise hajameelse, õllelembese ja švipsis peaga kõrvalehüppe-alti Eesti Mehe seletuskiri — nagu Tootsi konfabuleering sellest, kuidas rotid kapsaraua minema viisid.
Teksti loeti eesti keeles

Hehhe :D
Mardi naissoost lugejal oli väga õige tähelepanek, aga sellest hoolimata oli lugu vastikult kriipiv ja kuidagi jah, just närvidele käiv. Ja ulme mis ulme, juhul, kui etnoõudus käib ikka ulme alla. Üsna osavalt ära kasutatud rahvalikku koloriiti põimununa tänapäevasesse olustikku andis kokku just selle seletamatu vastikustunde lugemise ajal.
Mitte just iga jutt ei tekita sellist kõhedust, ning suuresti tänu just sellele (no ei viitsi hakata Indrekut taas kiitma selle eest, mida ta ise nagunii hästi teab, et oskab), saab viie.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ei tahaks olla esimene arvustaja, kes sellele "Stalkeri" võitnud loole "kahe" paneks, nii et olgu siis "3-".

Sarnaselt mitmele eelarvustajale ei saanud minagi absoluutselt aru, millest jutt käis. See, et minategelane läheb lolliks ja otsustab lambist keset puhkuseretke pere juurest ära karata, on veider, ent pole väga ulmeline. Ja see lõpplahendus teeb kõik ainult segasemaks... miski Aat ja kleidivöö. Võib-olla on siin vihje eesti rahvaluulele, aga millisele legendile täpsemalt?

Suvise Kagu-Eesti õhustik oli küll suhteliselt mõnusalt kirja pandud, vähemalt puudus siin traditsiooniline soigumine raske maaelu vms. üle.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles