Indrek Hargla

«Minu päevad Liinaga» on tekst, millest on tegelikult üsna raske kirjutada... noh, et võib midagi olulist välja lobiseda ning siis spoilerinimesed kukuvad kaagatama.

Liina-jutu puhul on vist tõesti parem, kui asja lugeda puhta lehena. Paned end otsekui peategelasega samasse olukorda: ei tea midagi ning sellest vähesest, mida tead, sellest ei saa ka aru.

Kirjanikust pereisa sõidab naise ja tütrega loodusesse, et vorstikesi grillida ja telgis ööbida. Noh, selline linnainimese arusaam romantikast ja mõnusast olemisest. Metsavahel selgub, et pereisa unustas külmkasti koos toiduga autosse tõsta. Tekib siis linnainimestel mõte, et naine ja koer jäävad auto juurde ning panevad telgi üles ja teevad lõket. Isa ja tütar lähevad tagasi, et teepealsest majast süüa küsida. Ja nii see algab...

Jutu alguses tundus, et siit tuleb «Koobassaare heinaküün 2», aga õnneks eksisin. «Minu päevad Liinaga» on ikka kõvasti parem lugu. Kohe väga hea on! Kiidaks just seda, kuidas tavalise, loiu ja olmelise loona alanud tekst vaikselt lugeja haardesse võtab ja kohe nõnda võtab, et kui märkad seda haardessevõttu, et siis ei tee enam muud, kui keerad lehti...

Ma ei tahtnud seda jutustust esimesena arvustada, kuna ma polnud üldse kindel, kas tegu ulmega on ja kas selle koht siin BAASis on... Siiani pole eriti kindel. Pigem nagu pole ulme. OK, tegelased ja miljöö on nihestatud, etnoõuduse miljöö tembitud sürreaalsega, aga mis meile selle kõigega öelda sooviti?

Olen üsna nõutu, sellest ka hinne. Puht lugemise protsessi nautimise mõttes peaks kindla "5" panema, aga see lõpp... see pisuhänd... selle eest vääriks tekst hinnet "1". Ilmselt valmistan ma kirjanikule pettumuse, aga ma ei saanud sellest loost aru. Või noh, loost, tegevustiku arengust ei ole raske aru saada, aga lõpp on täpselt selline moodne "tõsikirjandus". Et jääb mulje, et autor ise ka ei tea, mis ta lõpuga öelda soovis, saati siis lugeja. Tüübiline tiivaripsutamine peavoolukirjandusega, seega. Millest on veidi kahju.

Loo enda traagika, tegevuspaik, tegelaste kulgemine, dialoogid jmt on väga head, selline üldisem loo point ka, aga kui lõpuga autor midagi pihta ei oska hakata ja selle seetõttu hüpersegaselt ripakile jätab, no seda ei saa heaks kiita. Loomingusse tekst muidugi sobis; ju oli mu eelhäälestus vale, kuna ma ootasin ulmet, sellist korralikku.

Et terve külatäis tegelasi käitub ebaloomulikult ja sürrilt, et miljöö on selline painavalt ja obsessiivselt traagiline, on ju väga kaunis, aga et mida värki siis üldiselt??? Bradbury sarnaste elementidega tekste me muidugi harjumuse pärast loeme ulmeks :d, aga tegelikult on siin mõttekoht küll.

Ja kes oli mehike, kes tuli lõpuks selle kleidivööga? Kas me saame sellest aru alles pärast ise samasuguses situatsioonis olekut ja mitmekümneaastast elukogemuse koormat turjal ja hinges? Ühesõnaga selline selline segane mõistujutt, mis lõpuks nõutuks jättis. Aga kuradima hästi kirja pandud muidugi.

Aga kirja oli pandud huvitavalt ja piisavalt põnevalt, nii et vaatamata segasevõitu lõpule võib ühe korraliku "nelja" kirja panna.

Sarnaselt mitmele eelarvustajale ei saanud minagi absoluutselt aru, millest jutt käis. See, et minategelane läheb lolliks ja otsustab lambist keset puhkuseretke pere juurest ära karata, on veider, ent pole väga ulmeline. Ja see lõpplahendus teeb kõik ainult segasemaks... miski Aat ja kleidivöö. Võib-olla on siin vihje eesti rahvaluulele, aga millisele legendile täpsemalt?

Suvise Kagu-Eesti õhustik oli küll suhteliselt mõnusalt kirja pandud, vähemalt puudus siin traditsiooniline soigumine raske maaelu vms. üle.