Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Roos ja lumekristall

(kogumik aastast 2006)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2006

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

jätaks koondhinde vist siiski nelja peale, sest kõigis kolmes loos jäi midagi häirima. `ingellikust olevusest` kirjutasin eraldi, `roosi ja lumekristalli` puhul ei jäänud ma uskuma seda esimest kohtumist mordauntiga - no seda auto rikkiminekut ja imelist tervenemist. edasi klapib asi juba küll, liiatigi on lugeja siis end (ehk) juba sisse lugenud, autori pakutud maailma omaks võtnud. `back to the future` puhul peaks küll ainult kiidusõnu jagama. ja ka kõigile algajatele autoritele soovitama, et tehku parem mingi juba olemasolev ulmeline maailm endale nii selgeks, enne kui hakata ise kõike otsast peale välja mõtlema. nii et tegelikult häirib mind hoopis filmides esinenud kujund, imeosava suli john zachary de loreani mittetöötav auto, mis tal õnnestus uhkesse rolli sokutada.ps - vaatasin veel kord ja ikkagi sain ainult kolm teksti...
Teksti loeti eesti keeles

Hargla neljandas kogumikus (ja üldse üheksandas raamatus) ilmub autor oma traditsioonilistes teemades ja tasemel. Epohhiloovat ega uuenduslikku ei ole, pigem on tegu ühe tööperioodi fikseeringuga raamatu kujul. „Roos ja lumekristall” sisaldab 8 teksti aastatest 2004-2006, kusjuures 3 neist on varem ilmunud. Kaks teksti („Dom Ramón” ja „Tagasi tulevikku IV”) peaks ulmeruumis omaksvõetud mahureeglite järgi (üle 100 lk) liigituma romaaniks.

Kogumiku mahukaim ja ka muus mõttes kaalukaim tekst on „Dom Ramón”, mis seostub Hargla romaaniga „Palveränd uude maailma”. Seal episoodilise tegelasena esinenud vehklemisõpetaja dom Ramóni värvika ja traagilise elu olulisemad hetked on nüüd võetud lähema vaatluse alla. Tegevus toimub 15. sajandi lõpus ja suures osas praeguse Hispaania territooriumil. Taas on tegu looga neile, kes naudivad ajalugu või siis seikluste, heroismi ja kirgliku armastusloo kokteili. Ülitihedat olustikulist (alternatiiv)ajaloolist ja muidu kultuurilist infot sisaldav lugu kipub siiski jääma jutustuseks jutustamise pärast või siis autori veelkordseks jõudemonstratsiooniks keskaja olustiku tundmisel. Miljöö tundub äärmiselt ehe, aga sündmused kulgevad kogu teksti vältel nii tugeva intensiivsusega, et kokkuvõttes ei eendu ükski neist kuidagi eriliselt. Samuti tuleb ette heita tiheda poliitiliste suhete, pärilusjärjekordade ja geograafilise teabe kokkukuhjatud esitamist. Populaarteaduslikes teostes lisatakse selliste kohtade juurde enamasti mõistmist hõlbustavaid kaarte ja skeeme. Verbaalse tiraadina sündmuste taustsüsteem lihtsalt ei visualiseeru. Autor on märkinud romaani kirjutamise ajaks 2-3 kuud, mis teksti sisutihedust arvestades tundub uskumatult lühike aeg.

Nimilugu „Roos ja lumekristall” on H.C.Anderseni muinasjutu „Lumekuninganna” tõlgendus tänapäeva arvutimaailma võtmes. Raske on öelda, kuidas sai see erakordselt igav ja eestikeelses 1973.a. versioonis (mida autor tsiteerib) ka rusuvalt tuimasid illustratsioone sisaldav teos inspiratsiooni allikaks olla, aga paraku… eessõnas nimetab IH seda „karismaatiliseks” tekstiks. Anderseni kirjutab Hargla muidugi üle, aga latt ei ole tõesti kõrgel. Selles loos kohtuvad muinasjutt ja arvutiviirus, freudism ja kirglik armastuslugu. See peaks olema see kriitikutele meeldiv, mitmetähenduslik, deep tekst. Loo parimaks küljeks on teatav põnevus, mõistatus, mis kutsub end lahendama ja autori lahendust ära arvama. Teatavate reservatsioonidega võib jutustuse liigitada küberpungiks, kuid kesksel kohal on taas kummaline, ent kirglik armastus.

„Tagasi tulevikku IV” on saanud inspiratsiooni filmitriloogiast „Back to the Future” ja soovitav on enne Hargla versiooni lugemist kindlasti filmid ära vaadata. Kui „Roosis ja lumekristallis” tsiteerib autor piisavalt Anderseni ja lugu on enam-vähem arusaadav „Lumekuningannat” lugemata, siis nüüd lugejale vastu tuldud ei ole. Igal juhul pakub lugu rohkesti ajaparadokside-alast ajugümnastikat ning see on kirjutatud erakordselt vaba ja lennuka fantaasia toel. Doc ja Marty McFly seiklevad ajas ja ruumis sinna-tänna, põhiliselt 19. sajandi teise poole Metsikus Läänes. Kui keegi teab peale „Frenchi ja Koulu” lugemist Harglat kui arenenud huumorisoonega autori, siis sellest tekstist leiab ta sellele taas kinnitust.

Kogumiku parimaks tekstiks tuleb lugeda „Ingellik olevus”, mis kuulub nn pan Grpowski sarja. Selle sarja lood on üldiselt koondatud kogumikku „Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001), kuid näib, et teema ei ole veel ammendunud ja populaarseks saanud eksortsist astub lavale ka kümnenda juhtumiga. Pensionil viibiva pani poole pöördub nõu saamiseks endine kolleeg. Müstikaloor on langenud ühele andekale ja kaunile muusikule, kelle maine päritolu on seatud kahtluse alla. Lugu ei ole pretensioonikas, ent põnevust jätkub. Huviline saab loost teada ka barokkmuusika olemuslikumad aspektid.

Eesti päritolu nõid Sänna-Tarmo (ehk siis vaese mehe Grpowski) astub lugeja ette kolmandat korda, seekord lühijutus „Emajõe ääres”. See lugu demonstreerib autori ajaloohuvi etnograafilist, Eesti minevikuga seotud külge. Noore, ent võimeka maagina kutsutakse Tarmo Tartumaale Kastre kanti, kus kohaliku paruni von Esseni kaunis tütar on langenud seletamatu ja ilmselt üleloomuliku haiguse küüsi. Nii „Emajõe ääres” kui lühinäidend „Hüvastijätt Annaga” esindavad kogumiku tugevaid keskmikke. „Hüvastijätt” on Hargla esimene katsetus draamas ja üldiselt õnnestunud. Et ka proosavormis oleks tekst koosnenud ilmselt põhiliselt dialoogist, näib selle esitamine näidendina igati põhjendatud.„Viljakoll” ja „Tagasi süütusesse” on raamatu nõrgemad lood, mõlemal hädaks kaldumine liigsesse paatosesse. "Viljakollis" püüab Hargla esineda psühholoogina, aga ebaõnnestunult. Võib-olla olnuks mõttekam nende asemel sisse võtta hoopis „Sierra Titauna nekropol” – üks Hargla vingemaid lugusid, mis autorikogus veel ilmumata. Tõsi, kahes erinevas antoloogias ilmununa on kirjanik selle jutu eest juba topelthonorari sisse kasseerinud.

„Roos ja lumekristall” ei ole mu meelest küll IH parim jutukogu, kuid kindlasti kandideerib see kenasti kujundatud kopsakas kõvakaaneline järgmisel aastal tõsiselt „Stalkerile” parima algupärase ulmeraamatu kategoorias. „Ingellikule olevusele” võib prognoosida aga edu algupärase jutustuse alljaotuses.

Teksti loeti eesti keeles

2006. aasta parim algupärane raamat (julgen seda küll välja öelda, sõltumata sellest, mis veel vähese järelejäänud aja jooksul ilmuda võiks ja hoolimata sellest, et pole kaugeltki mitte kõiki sel aastal ilmunud raamatuid lugenud) ja kahtlemata ka kogu Hargla karjääri parim kogumik ja raamat.

"Roos ja lumekristall" on autori paari viimase aasta lühiproosa kokkuvõte ning demonstreerib veenvalt, et Hargla need omadused, millega ta koha eesti ulmekirjanduse tipus mängleva iseenesestmõistetavusega haaras, pole kuhugi kadunud. Kindlasti ei olnudki need võimed kuhugi kadunud, lihtsalt Hargla vahepealsed teosed on olnud pigem sellised, millega kriitikuid või laiemat lugejaskonda püüda. Ajapikku tekkis hirm, et see n.-ö. hardcore-Hargla on lõplikult vaikima sunnitud.

Hardcore Hargla on tagasi ja teda esindavad antud kogumikus tekstid "Roos ja lumekristall", "Ingellik olevus", "Tagasi tulevikku IV" ja "Emajõe ääres". Eelkõike kaks esimest nimetatuist on väga modernsed tekstid, millega seoses võiks mainida teatud uut kvaliteeti Hargla loomingus.

On lihtne öelda, et kogumiku nimilugu on väga hea tekst ja küllaltki raske põhjendada, miks ta seda on. See lugu on mingis mõttes kompott, kus segunevad küberpunk, iidne muinasjutt ja tänapäevane ajaviitekirjanduslik kirjutuslaad. Peategelaseks on ajastule sobivalt tänapäeva iseseisev naine ja vähemalt seni pole kuulda olnud pahaseid hääli, et Hargla naise vaatepunktist kirjutatud tekst kuidagi võlts või ebasiiras oleks välja kukkunud.

Pan Grpowski tsüklisse kuuluv "Ingellik olevus" on kindlasti tsükli paremikku kuuluv lugu. Siin torkab iseäranis silma autori fetisheeriv suhe muusikaga, mis endale, muusikast mitte liiga kaugel seisva inimesena, tundub väikese ülepakkumisena, aga see ei vähenda loo väärtust.

Kuigi "Tagasi tulevikku 4" on nii nime poolest kui ka sisuliselt järg tuntud filmitriloogiale, jääb originaaliläheduse preemia seekord välja andmata. Asi pole mitte selles, et Indrek oleks kodutöö tegemata jätnud. Pigem vastupidi, võib eeldada, et ta on neid filme korduvalt vaadanud ja end tegelaste asemele mõelnud. Ja läbimõeldud see tekst on (lugemise ajal arvasin leidvat paar loogikaviga, hetkel ei tule need enam õnneks või kahjuks meelde). Küll pole aga originaaltriloogia kopeerimine olnud sedakorda eraldi eesmärgiks, nii lahkneb järg oma meeleolult ja ka ülesehituselt tugevasti allikteosest. aga loodetavasti ei arva ka ükski lugeja tõsimeeli, et tegu on tekstiga, mille põhjal peaks Zemeckis filmitriloogiale neljanda osa väntama.

"Emajõe ääres" on üks Hargla minevikku paigutatud eesti-ainelisi lugusid ja samuti üks paremaid selletaolisi. XIX saj. siinsed olud on kujutatud nii täpse sulega, et lausa kangastuvad silme ees.

Tuumakamate tekstide hulka on doseeritud ka lühemaid jutukesi ("Viljakoll", "Tagasi süütusesse", "Hüvastijätt Annaga"), mis eraldi võttes ei ole ükski mitte midagi erilist, kuid autorikogus moodustavad selle hädapärase sideaine, hingetõmbepausi pikemate ja emotsionaalselt mõjuvamate lugude vaheajal.

Igas meepotis on alati üks tõrvatilk, nii ka see kord ja selleks on "Dom Ramon". See tekst on ühtaegu nii pretensioonikas kui puine, kus autor mängib tegelaste ja inimsaatustega kui kõikvõimas jumal, kuid ei saavuta sellega lõppkokkuvõttes eriti mitte midagi. Kuuldavasti järgi on mitmel lugejal just selle loo koha pealt raamat pooleli jäänud või uni peale tulnud. Nii et kes lugenud veel pole, jätke selle loo lugemine heaga kõige lõpuks.

Osad inimesed armastavad aeg-ajalt heietada teemal, et millised oleksid eesti autorite väljavaated ja turupotentsiaal tõlgituna. Mitte et Hargla ülemaailmse menu väljavaated oleks vahepeal kuidagi eriliselt kasvanud, aga puht kvaliteedi mõttes julgen pakkuda küll, et tegelikult pole kogu maailmas väga palju autoreid, kelle jooksva perioodi vahekokkuvõtet pakkuv kogumik oleks sedavõrd hästi koostatud ja pakuks sama suurt lugemisnaudingut kui "Roos ja lumekristall".

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla seni viimane kogumik "Roos ja Lumekristall" ei kuulu küll autori loomingu absoluutsesse tippu, kuid esindab kindlasti selle tugevat keskmist. Mingit uut kvaliteeti ei tasu oodata, kuid mõnusat lugemist ja meeldivat ajaviitmist küll. Vähemalt enamasti. Kõige suurema pettumuse valmistas kogumiku nimilugu. Autor üritab segada muinasjuttu ja küberpunki ning ei suuda püstitatud eesmärki päris hästi täita. Esiteks pole algallikas kõige lihtsamate killast ning teiseks mõjuvad seosed väga otsituna. Samamoodi pettumuseks võib lugeda "Viljakolli" ning vähemal määral ka näidendit "Hüvastijätt Annaga". Positiivse poole pealt tasub esile tõsta "Tagasi tulevikku IV" ja "Dom Ramoni", mis on põhjalikult läbimõeldud ning korralikult teostatud. Ka "Emajõe ääres" ning "Ingelik olevus" on head, kuid päris tippu need ei küündi. Midagi jääb nagu puudu. Üldiselt on terve kogumiku tase ühtlaselt tugev, mida ei riku isegi ära mõni tilk tõrva meepotis. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikule panen hindeks neli, kuigi paljusid lugusid hindan sealt kolmega. Miks nii?

Harglat on hea lugeda. Isegi kui kõrvale jätta teatud kolkapatriotism ja "oma asja" haip, siis Hargla oskab kirjutada nii, et loed ja naudid. Seda tervikuna. Kui hakata vigu otsima, siis leiab vigu kuhjaga, kuid üldmulje, see HÕNG või mälestus raamatu lugemisest - see on hea. Hea aga on neli.

Mis me siis neist juttudest õppisime? Kõik Hargla tegelaskujud armastavad klassikalist muusikat, välja arvatud Etienne, kes seda demonstratiivselt põlgab. Aga pahalane jälle armastas klassikat. Grpowski ka. Ka saime teada, et Hargla on enda jaoks avastanud sõnad "impressaario" ning "barokk", sest need jooksevad lugudest läbi.

What`s up with Hargla and words? Tal tunduvad olevad teatud lemmikud aegajalt. Tema ühe perioodi loomingus kaanivad kõik amontiljaadot, teisalt jälle on kõik kohad impressaariosid täis...

Suuresti küsimärgi alla panen loo "Viljakoll", mis minu arvates on täiesti random jutuke, ei ütleks isegi, et Hargla sulest.

Jutud on üldiselt sellised nagu nad Harglal ikka on - kahte tüüpi: ühed on kuivad ja kiretud reportaa˛id, mille ma rämpsu alla lahterdan (peamiselt Grpowskiaana) ja teisalt hingestatud ja mõtestatud lood, millesse elad end sisse. Näiteks "Väendru" või "Roos ja lumekristall", mis mulle meeldis, kuigi ma leidsin sealt paar plot-hole`i.

Tahan veel lugeda, Indrek!

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018
aprill 2018

Autorite sildid: