Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Ingellik olevus

(lühiromaan aastast 2006)

eesti keeles: Indrek Hargla «Roos ja lumekristall» 2006

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

kui kogu raamatu puhul, milles tekst esmakordselt ilmunud, jääb läbivaks motiiviks "lisandused" - oh, jah, sellest peaks eraldi rääkima -, siis tuleks vast ka seda juttu vaadelda mitte niivõrd grpowskiaana osana kui selle lisana. mis on siis lisandunud? võiks öelda, et ammulahkunud kodanik Engelbrektsen on oma nimele ühe s-tähe juurde saanud. (toimetaja? toimetaja, auu!) sellestsamast Engelbrekts(s)eni juhtumist teab lugeja, et Grpowskil puudub üks kõrv, ühel põsel on aga väljapaisetv ristikujuline arm. nüüd kohtab kanadalane "tagasihoidliku välimusega vanameest, kelle juures torkas silma vaid see, et ta istus ratastoolis". ok, ka mulle tundus, et autor kippus esimestes juttudes üle dramatiseerima, aga niiviisi asju tagasi pöörata pole ka päris korrektne.

olulisem on muidugi see, mida lisab üks (või teine) lugu grpowskiaanale kui tervikule. seekordsed Euterpe inkarnatsioonid on muidugi toredad. ning sobivad ka nähtuste ritta, millega pan oma elukutse tõttu tegeleb - ja mida autor pole kiirustanud defineerima. parem ongi, muidugi, sest nii on tegutsemisväli avaram ja sellesse mahub kõik, mida tava(ulme)lugeja "üleloomulikuks" liigitab. isegi varasemast selgemini hakkab silma autori õnnestunud võte: mitte avada niivõrd järjekordse juhtumi tausta, küll aga pühendada lugeja millessegi muusse esoteerilisse, antud juhul siis teatud muusika-ajastusse. ja lugejale jääbki mulje, et ta on saladustesse pühendatud :)

aga on üks lause, mis mind häirima jäi - õigemini muidugi mitte lause, vaid mõttekäik, millele see osutab. "...eksortsistidel on neile paikadele palju nimesid: keelatud sfäärid, maailmatagune, neetud maa." ma loen sellest lausest välja autori väite, et "kõik suured religioonid eksivad". mis seal salata, ma oleksin eelistanud näha, et selle paiga nimi, kuhu peategelane kavatseb seekordse paha lähetada, oleks näiteks preta-gati (või, olenevalt kultuuritaustast, gaki-zoshi). võiks isegi öelda, et ma ei näe loogilist põhjust, miks peab eksortsistide liiga kõik need asjad ise välja mõtlema, (seejuures täpsetest definitsioonidest hoidudes,) millega religioonid nii ehk teisiti nagunii tegelenud.

et siis oleksin kogu grpowskiaana juures meelsasti näinud isemõtlemise asemel pisut enam komparatiivset mütoloogiat. teatud oht sellel muidugi on - et kui autor end mingitesse algmaterjalidesse väga sisse loeb, võib tulemuseks olla ka midagi nii kohutavalt igavat, nagu sama kogumiku "dom Ramon".

Teksti loeti eesti keeles

Käesolevas lühiromaanis on Pan Grpowski tegelikult kõrvaltegelane, peategelaseks on tööst Liigas loobunud Quebeci eksortsist Ettienne Puyremond. Puyremond oli olnud "lähetaja" , s. t. kurjade jõududega võideldes elu ja surma piirile sattunud eksortsistidele eutanaasia sooritaja. Paraku oli töö talle pärast üht ametlikku mõrvasüüdistust veidi tülgastavaks muutunud ja ta oli sellest loobunud. Mees on enda meelest minevikuga jäädavalt sidemed katkestanud, ent siis saab ta kutse anonüümse kutse LaMarque`i kontserdisaali, kus esitatakse barokkmuusikat. See rokifännist noormeest absoluutselt ei huvita, küll aga jätkub tal silmi kauni vioolamängija Nicol Vega jaoks.

Peagi selgub, et kutse saatjaks oli eradetektiiv Vance C. Ryland. Too oli saanud mingilt New Brunswicki advokaadifirmalt tellimuse nuhkida Vega järele ja kahtlustab, et tüdruk pole inimene, vaid mingi üleloomulik olevus. Tal on ka DVD vastavate tõenditega, mida ta üritab Etienne`ile maha müüa, kuna vastav firma on mingil põhjusel salapäraselt kadunud ja tema enda ning ta kaaslaste vastu on hakatud toime panema "jõudemonstratsioone" . Rylandil õnnestub Etienne`i veenda, et nabata tüdruk( kes keeldub veidraid põhjendusi tuues oma plaadistuste salvestamisest) , pole päriselt inimene. Peagi Ryland kaob ja Etienne võtab ühendust vanema ning kogenuma kolleegi Miecislaw Grpowskiga, ratastoolis raugaga, kes pärast lühiromaanis
"Mees, kes ei joonud viskit" kirjeldatud traagilisi sündmusi praktiseerimisest loobunud ning aeda harides vanaduspäevi veedab. "Vega juhtum" meenutab Grpowskile üht sarnast seika tema noorusest...

Selline omapärane ja nukker lühiromaan. Võib öelda, et nüüd on siis juhtunud see, mida paljud teadlikult või alateadlikult on oodanud, nimelt kirjutab Hargla käesolevas lühiromaanis Ungarist ja sealsetest toitudest. Mainiks veel, et autori väidet, nagu nuhiksid kaasagses ühiskonnas salajased valitsusasutused kõigi kodanike järele ja teaksid kõigest kõike, pole minu meelest kuigi usutav. No ei usu, et KaPol või mingil salajasel organil oleksid kuskil saladokumendid mõne suvalise joodiku või turumoori kohta. Ei tasuks ju vaeva, pealegi oleksid ühiskonna totaalse kontrolli puhul terrorism ja organiseeritud kuritegevus ammu välja juuritud. Ent käesolev lühiromaan on ikkagi ulme ja ma ei tea, kui tõsiselt autor eelmainitud väite esitas.

Teksti loeti eesti keeles

Hargla loodud tegelaskujudest meeldib pan Grpowski mulle võib-olla kõige rohkem ja reeglina on ka temaga seotud jutud head. Käesolev pole ka mingi erand. Hargla oma tuntud ja tunnustatud tasemel. Kahjuks võib seda ka loo peamiseks puuduseks pidada. Pole märgata mingit edasiarengut, nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt. Arenguhüpet järgmisele tasemele pole toimunud. Lõppkokkuvõttes hea lugu, aga ilma eriliste üllatusteta. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mämm...

Ilmselt mind lüüakse nüüd risti ja puuakse üles, kuid millest nii kõrged hinded?Kas tõesti Brahmsi mainimine, paari Ungari kala nimetamine ja Grpowski nimi sunnib hindajaid aupaklikult põlvini laskuma.

Loos oli üks asi puudu. Nimelt lugu ise. Vähemalt minu jaoks. Asi meenutas pigem reportaa˛i või visandit mõne jutu jaoks. Sekka populaarteaduslikke loenguid barokist ja ungari köögist.

Tegelased olid lamedad ja üheplaanilised, luudel polnud liha ja mulle tundub, et Hargla on nimetatud teose kirjutanud mitu-mitu aastat tagasi, aga avaldamise tarbeks paar kosmeetilist muudatust sisse toonud. Näiteks Engelbrekts(s)eni mainimine.

Oli toredaid leide ja südantliigutavaid mõtteid, näiteks Vlasta rododendronid.

Aga lugu, kuhu jäi lugu? Ok - peategelasele antakse näppu fotod ja diskid mingist ilusast naisest. Naisel puudub naha. Täiesti õhust sündinud naise vastu pole ka huvi tundnud ei toll ega riigiametnikud. Grpowski ja peategelane päästavad naise. Peategelane veedab naisega ilusa pärastlõuna-õhtu. Grpowski on suremas. Barokk = The Beatles. The end. Ahjaa, esimesed paar lõiku olid koomilised ja ilmselt lõbusas tujus või peale mingit head komöödiat kirjutuatud.

Oleks tahtnud rohkem sujuvust ja kirjeldusi (mitte loenguid). Rohkem faktide jutu sees äramärkimist. Lugu oleks tahtnud.

Indrek Hargla jutustamisstiil on nagu lahkamine. Kiire, kiretu ja täpne. Vahepeal teeb lahkaja pausi, et nautida kirsstomatite ja kuivatatud mustikatega täidetud hõrku, õrna lihaga nurmkana, süüa hanemaksapasteeti tüümianiga ja juua parimat Aafrika kvaliteetveini. Magustoiduks just õige värviga kreembrülee. Eelroaks litši ja agaaviga täidetud õrn pirukas. Siis vuhib lahkaja kiiresti aruande teha sündmustest ja viskab selle ülemuse lauale ja tõmbab koju magama.

Nirti

Teksti loeti eesti keeles