olulisem on muidugi see, mida lisab üks (või teine) lugu grpowskiaanale kui tervikule. seekordsed Euterpe inkarnatsioonid on muidugi toredad. ning sobivad ka nähtuste ritta, millega pan oma elukutse tõttu tegeleb - ja mida autor pole kiirustanud defineerima. parem ongi, muidugi, sest nii on tegutsemisväli avaram ja sellesse mahub kõik, mida tava(ulme)lugeja "üleloomulikuks" liigitab. isegi varasemast selgemini hakkab silma autori õnnestunud võte: mitte avada niivõrd järjekordse juhtumi tausta, küll aga pühendada lugeja millessegi muusse esoteerilisse, antud juhul siis teatud muusika-ajastusse. ja lugejale jääbki mulje, et ta on saladustesse pühendatud :)
aga on üks lause, mis mind häirima jäi - õigemini muidugi mitte lause, vaid mõttekäik, millele see osutab. "...eksortsistidel on neile paikadele palju nimesid: keelatud sfäärid, maailmatagune, neetud maa." ma loen sellest lausest välja autori väite, et "kõik suured religioonid eksivad". mis seal salata, ma oleksin eelistanud näha, et selle paiga nimi, kuhu peategelane kavatseb seekordse paha lähetada, oleks näiteks preta-gati (või, olenevalt kultuuritaustast, gaki-zoshi). võiks isegi öelda, et ma ei näe loogilist põhjust, miks peab eksortsistide liiga kõik need asjad ise välja mõtlema, (seejuures täpsetest definitsioonidest hoidudes,) millega religioonid nii ehk teisiti nagunii tegelenud.
et siis oleksin kogu grpowskiaana juures meelsasti näinud isemõtlemise asemel pisut enam komparatiivset mütoloogiat. teatud oht sellel muidugi on - et kui autor end mingitesse algmaterjalidesse väga sisse loeb, võib tulemuseks olla ka midagi nii kohutavalt igavat, nagu sama kogumiku "dom Ramon".