Dom Ramon oli Galicia aadlik, kelle isa tapeti ja ema ning õed orjastati mauride poolt, kui ta oli teismeline ehk siis 1491. aasta (alternatiivajalugu! ) . Järgnenud Andaluusia ristisõja käigus võitles ta vapralt mauridega ja sai juba kuueteistkümneselt rüütliks Galicia õukonnas. Kuninganna päästmine metskuldi käest jahi käigus parandas veelgi ta positsiooni õukonnas. Paraku juhtus ta armuma Navarra aadlidaami Beatrix de Brujasesse, kes oli lubatud naiseks kaasmaalasele Antonio las Casta del Nedale ja sattus seejärel eluohtlike intriigide võrku. See kõik oli vaid tema seiklusliku ja ootamatuid pöördeid tulvil nooruse algus. ( Pürenee rahvaste meelest lõpeb noorus vist varem kui meie jaoks, igatahes ei loe kolmekümne kahe aastane Ramon end enam nooreks, mida enamik eestlasi ilmselt teeks. Sarnast suhtumist kohtasin ka Potocki "Zaragozast leitud käsikirjas" , mida käesolev lühiromaan meenutab nii stiililt kui tegevuskohtadelt. )
Leidub ulmefänne, kelle meelest "Palverännus uude maailma" ja eriti "Maris Stellas" oli liiga palju ajalugu ning liiga vähe ulmet või kelle meelest"Palverännu" algus ulmelisepürokineesikirjeldusega liialt suuri ootusi äratas. Nemad ei kaota midagi, kui "Dom Ramoni" lugemata jätavad, sest sarnast stiili jätkab ka see tekst. Romantika ja seiklusi on siin küllaga, ent ulmeline osa piirdub vaid alternatiivajaloolise tegevusmaailmaga. Mulle see meeldis, kuna olen olnud ajaloost alati teatud määral huvitatud. Samuti ei soovita lugeda neil, kelle mõttemaailm liialt postmodernne. "Dom Ramon" paistab silma romantika, ülevuse ja ingellike naistegelastega ning vaid erootilised stseenid eristavad seda näiteks 19. sajandi alguse kirjandusest. Mäletan, et autor mainis kunagi
" Labürindis" , et see tekst tuleb äärmiselt romantiline. Selles vallas on ta oma eesmärgi igatahes täitnud.
Paljudele võib lühiromaani pealkiri meenutada Heiti Talviku luuletust "Don Ramon" , ent erinevalt Talviku tegelaskujust on Hargla oma läbinisti positiivne. Nii aus ja samas ennastohverdavalt vapper, et lausa raske uskuda. Ent kindlasti leidus 15.-16. sajandi Euroopas ka selliseid inimesi.