Loost ütlen vaid niipalju, et seekord minnakse “külla” Dracula ajaloolisele prototüübile. Jutt on hea ja haarav. Tegelased on sümpaatsed ja huvitavad, ajaloolised detailid samuti. Eriti meeldis mulle nais-karakter. Pinge krutitakse kiirelt üles, nii et poole pealt juttu käest ära panna ei raatsi eluilmas. Selles vallas on Hargla kirjanduslikud võimed superhead.
Aga... aga paraku olen paljudes ta eelnevateski juttudes mageda lõpu osaliseks saanud. Nii ka nüüd. Andku Hargla mulle andeks, aga ausalt: loo lõpud on tal tihtipeale äärmiselt maitselagedad. Seekord on tegu puhta kitshiga! Okey, tüüpilist vampiirika lõppu ma ootasingi, sest sellele viidati eelnevalt palju kordi. Idee iseenesest on ju ok, aga tõeliselt häiris väljenduslaad. Ma saan aru, et sellega punniti puänti (puändi viimasele reale asetamist), aga mu arust oleks võinud seda natuke peenemalt teha. Kui terve jutt on väga kõrgetasemeline, siis selline “odav lõpp” rikub hea elamuse ära.
Sel (ja ainult sel) põhjusel olen sunnitud 4 andma. Muidu igati viie vääriline kraam.