Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Vabaduse kõrgeim määr

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
11
7
6
0
0
Keskmine hinne
4.208
Arvustused (24)

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Üle hulga aja üks selline raamat, millele saab viie panna vähimagi kõhkluseta. Ulmet on siin tõepoolest minimaalselt, aga tapmist ja tagaajamist jätkub piisavalt. Võitlusstseenid on vägagi realistlikud ja une-eelse lektüürina kasutamiseks ei pruugi "Vabaduse kõrgeim määr" hästi sobida.

Vägivald ei ole Hargla jaoks mõistagi mitte eesmärk omaette. Seda kasutatakse vaid illustreerimaks autori põhilist sõnumit - kättemaks on mõttetu. Kättemaksu lõpptulemuseks on see, et kättemaksja muutub samasuguseks närakaks, nagu see kellele ta kätte maksab.Happy endi sõpradele võib valmistada pettumuse, hea kirjanduse sõpradele tõeline maiuspala.

Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks organisatsioonilistest küsimustest. Romaan koosnes kolmest osast, neist esimene oli ühes pikas jorus, mitte ühegi erilise liigenduseta. Keegi hea hing oli teksti vähemalt lõikudesse jaganud. Teises osas oli seevastu 41 (!) nummerdatud peatükki, mis oma liigendustöös mitte alati tekstiloogikat ei järginud. Kolmanda osa jagas tükkideks neli-viis komplekti kolme tärni. Jäi mulje, et sel oli kas mingi sügav tagamõte, milleni ma ei küündinud või siis ei olnud ei kirjanik ega toimetaja selliste küsimuste peale absoluutselt mõelnud. Muidu ei viriseks, aga sellist ilma peatükkideta (või ka mõttetult üleliigendatud) teksti on väga raske mitmeks päevaks lugemiseks jätta – kuidas sa paned raamatu poole lause pealt käest?

Sisust: alustaks nende üles loetlemisega, keda mina kulisside tagant arvasin nägevat. Taamal tegi kummarduse loomulikult Puzo. Raamatu keskpaiga õukonnaelu intriige ja sagimisi ning action-stseene ei peaks häbenema ka Dumas-vanem. Kuid kõige rohkem meenutas kogu värk Stilmarki "Pärijat Kalkutast" – isegi päris täpselt ei tea, miks, aga ilmselt põhiteema pärast, ehk väikse grupi rise&fall.

Poole raamatu pealt hakkas mind kummitama kummaline deja-vu tunne. Ma olin kindel, et ma olen midagi üpris sarnast juba kuskil lugenud ning üritasin meenutada, mis raamat see täpselt oli. Peale lõpetamist ragistasin veel viis minutit ajusid, aga jõudsin siis otsusele, et sellel teemal – võimuihast, kuidas võim inimest rikub, kuidas revolutsioon sööb oma lapsi – on kirjutatud paras virn raamatuid ning minust targemad ja lugenumad inimesed võiksid ilmselt poole minuti jooksul üles lugeda paarkümmend nimetust ning on`s see siis nüüd nii tähtis, millist mina neist juhtunud olen lugema.

See toob mind sujuvalt raamatu ilmselt põhivea juurde: ta ei ole just teab mis originaalne. Küllalt suure osa raamatu vältel saab rahulikult oletada, mis järgmiseks juhtuda võiks ja see enamasti ka juhtub ning ka lõpplahendus ei tule ilmselt kellelegi kuigi suure üllatusena. Aga õnneks on ta ebaoriginaalne suure hulga heade raamatutega võrreldes ka ühe teise asja suhtes: ta on pagana hästi kirjutatud, nii et süžee – ei, mitte lihtsus, aga just suhteline etteaimatavus ei ole kuigi häiriv.

Puuduvad ka "klassikalised" harglalikud vead – puänt, mida tegelikult ei ole (vt eelmine lõik), ei ole see-eest ka mage (a la Gondvana) ;-) ning ka tegelaste motiivid on enam-vähem paigas: esimese osa jooksul ma kartsin, et selle käejama taga on mingi Baiita needusega võrreldav bläkk, aga polnd hullu midagi (kuigi ega ma sellest meeletust häbitundest päris aru siiski ei saanud – aga hei, ma pole ka noobel rüütel ega midagist). Veel oli siin-seal kohti, kus tekkisid kahtlused, kas just kõik tegutsemismotiivid päris usutavad olid, aga üldiselt oli asi paigas ja tegu pigem pisivigadega. Ning ka seksiga oli piiri peetud, mõned pringid rinnad ja pepud on pundis, aga ühtegi seksistseeni seksistseeni enda pärast pole sisse punnitatud.

Mul oli millegipärast vahepeal tekkinud Hargla suhtes teatav eelarvamus, aga selle raamatuga rehabiliteeris ta end minu silmis küll üsna põhjalikult. Nüüd saan ma rahulikuma südamega "Palverännaku" kallale asuda, mis mul juba pool aastat riiulis vedeleb, kuna ma pole julenud teda ette võtta. :-)

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt Erkki-st meeldis mulle ainult raamatu esimene osa. Teine ja kolmas osa tundus puhtalt maffiajutustusena, mis muutis täiesti raamatu stiili. Fantasyt esines täpselt õiges koguses ja stiilis ainult esimeses osas, teises osas oli seda järel näputäis, kolmandas osas aga üldse mitte. Justkui oleks kaks erinevat raamatut kokku pandud.

Kui saaks raamatu osi eraldi hinnata, siis oleksid hinded 5,3,3.

Kuulsin kusagilt poole kõrvaga (aga kindel ei ole), et raamatule tulevad veel järjed...
Teksti loeti eesti keeles

Hargla romaanidega on see huvitav lugu, et iga järgmine on eelmisest parem. "Vabaduse kõrgeimas määras" torkas silma vaid üks kerge näpuviga, nimelt Blagomiri tüli sõjaväelastega talupoegade hukkamise pärast, mille lahendas Arasthavani ootamatu saabumine-deus ex machina. Aga üldiselt võib öelda, et võimas ja suurepärane lugu. Hargla romaanidest kõige seikluslikum ja ühtlasi süngeim. Uneeelseks lektüüriks vist tõesti ei sobi. Tegelased pole jaotatud must-valgel printsiibil-võiksin kirjutada terve artikli teemal, milline tegelane mulle teatud olukorras sümpaatne, milline ebasümpaatne tundus jne. Eriti head olid romaani viimased laused-meenub Mao Zedongi väidetav tsitaat-tõde väljub relva torust. Võiks arvata, et romaan kuulub sellesse uude ala˛anrisse, millest Raul Sulbi 2002. aasta Estconil ettekande pidas. Puzot pole ma lugenud, nii et paralleele ei oska tõmmata. Need, kes arvavad, et Hargla lõputult üht-sama skeemi kordab, peavad pärast käesoleva romaani lugemist oma arvamust revideerima.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmm...olen esimenem kes sellele romaanil 3 paneb. Pean selle korralikult ära seletama. Asi pole selles, nagu oleks romaan halvasti kirjutatud. Üldsegi mitte! Hargla särab siingi silmipimestavalt! Lugu on Harglale omapärases stiilis, mis on suurepärane, jutustatud! Aga siiski see mulle ei meeldinud!

Ma lugesin eelmise retsensioone ja panin tähele, et peale minu on vaid pks inimene(Kristjan Ruumet), kellele meeldis raamatu esimene osa rohkem, kui ülejäänud kaks! Ja sealt tulebki vastu-ülejäänud kaks ei meeldinud mulle mitte üks raas! Kui ausalt öelda, siis "Vabaduse kõrgeim määr" oli esimene raamat, mis mulle tõepoolest, nende tegelaste ja tegevuse tõttu vastu hakkas!

"Kui tahad teada, siis olete te varsti samasugused vereimejad ja röövlid kui too Kihva-Jerrid." (lk. 128) ütles veskimees Vaitol Zmaikole ja tal oli täiesti õigus väikese veaga. Ja selleks väikseks veaks oli see, et "õiglased" olid veelgi suuremad kaabakad kui Kihva-Jerrid oma kambaga, sest Kihva-Jerrid oli röövel ja kõik teadsid seda ning ta ei hakanud seda eitama, aga Zmaiko oma "õiglaste" kambaga olid tapjad, vargad, väljapressijad jne, kuid ise nad ütlesid, et on ausad mehed ja tqahavad vaid õiglust!

Neilt võiks küsida, et kas õiglus on mõrvamine, väljapressimine, röövimine, valetamine ja reetmine, kuid ma usun, et see, kes julgeks seda küsida, sureks üpris pea kellegi "õiglase" käe läbi! Need, kes end õiglasteks nimetasid, tegid seda kõike, mida ma nimetasin, ja enamgi veel!

"Handridi sõitis Zmaiko kuu aja pärast, ratsutades uhkel vanal kõrvil, kelle peremehe ta oli lasknud tappa."(lk.272) ja selline ongi neist "õiglastest" kõige "õiglasem"! Esimene osa, mis jutustas Blagomirist, Kandisest ja Pärnaoru esimese vabaduse saavutamisest mulle tõesti meeldis, kuid ülejäänud lihtsalt hakkas vastu. Kui Zmaiko käskis Afil käed ja jalad ära lõigata muutus ta samasuguseks nagu Arasthavani...isegi hullemaks! Kui nüüd järgi mõelda, siis selles raamatus oli vaid neli õiglast inimest-Blagomir, Kandis, Regon ja Agnes! Ülejäänud on suuremas osas enam-vähem halvaga seotud!

Usun, et just selline lugu oligi Hargla eesmärgiks ja vääriks kindlasti viite nagu ka suurem osa on pannud. Kusagil mujal paneksngi sellele võib olla viie, kuid siin, BAASis, on mul õigus avaldada oma arvamust ja panna selline hinne, mis minu arust sellele raamatule sobib ja mina panen selle tõttu kolme! Toredasti kirjutatud ja puha aga mulle ei meeldinud. "Õiglased" saavad oma kolme kätte(oleks kahe pannud, aga esimene osa päästis päeva).

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millega Hargla teenis ära oma esimesed olulised loorberid (romaanivõistluse teine koht) ja astus ilmselt ka üldise tunnustuse leidnud autorite hulka. Kuigi üldjoontes jääb mulle selgusetuks, millega ta võistluse zhürii ära võlus, sest mingit erilist elamust selle teose lugemine nüüd küll ei pakkunud.

Teose tugevaimaks küljeks on ilmselt läbimõeldud, proloogiga varustatud ja sünge süzhee. See on loogiline, väljapeetud ja tõesti korralik. Süzhee on kuulekalt autori teenistuses, et rõhutada romaani sõnumit (sõnumiga romaane kirjutab meil Veskimees, kas tõesti kirjutas Hargla selle romaani selleks, et näidata Veskimehele, kuidas seda teha tuleks?). Muus osas näib aga antud romaan küllalt ilmekalt välja toovat puudused, mis Harglal lühemates vormides välja ei paista või lihtsalt ei häiri.

Peamine etteheide tekstile on see, et süzhee kui romaani selgroog elab oma elu muude romaanist läbivilksatavate inimeste arvelt. Praktiliselt kõik tegelased on minimaalselt motiveeritud, samuti ei ole inimesi, kellele kaasa elada (vähegi arvestatavad kandidaadid saadetakse kähku teise ilma). Jääb veel võimalus, et autori arvates on peategelaseks "õiglaste" organisatsioon, kuid viimase käekäigule kaasaelamine nõuab lugejatelt tegevuse arenedes juba suurt eneseületamist

Ka hakkas just käesolevas teoses tugevasti häirima Hargla deterministlik tegelaste kasutamine. Selguse huvides võiks ju autor lausa loobuda nimedest ja kasutada näiteks rolli näitavaid sildikesi - Palgamõrvar, Lits, Juht jne. Teoses on väga vähe elu ilmestavat juhuslikkust (kui mees ja naine ühe katuse alla satuvad, siis puhkeb seal peatselt lõkkele kustumatu armastus jms). Samuti puuduvad tegelastel neid ilmestavad detailid. Raamatus on palju konte ja vähe liha. Romaan oleks selle liha arvelt kaks korda paksem võinud olla, aga inimvõimetel on muidugi piirid.

Veel: teose lõpus tegevusse astuvad vabamüürlased (või nende analoogid) tegid etteaste ka "Tagasi tulevikku" IVs osas, millega seoses tekib hirm, et kas see edaspidi nii saabki olema? Ja nii nagu Bergil on relvad, on Harglal lambaliha, metseapraed ja muu nina all olevast avausest sisse topitav, aga see viimane on õigupoolest rohkem lõbustav kui häiriv.

Nii tobe kui see ka ei tundu, aga "Baiita needus" jättis omal ajal oluliselt parema mulje.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutasin pika jutu. Unise peaga vajutasin valet nuppu. Masendav.

Yhesõnaga, neli.

Kui kunagi viitsin, pyyan arvustuse mälu järgi taastada. Ai-vai-vai-vai. Juhtub. (Hea vähemalt, et Harglal nii ei läinud.)

Teksti loeti eesti keeles

mmmmmmm..... Hargla looming on nagu vein, mida aeg edasi seda paremaks muutub!!!"Vabaduse kõrgeim määr" on ka selle näidis, mulle väga meeldis, kuigi lõpus hakkas veidikene tüütavaks muutuma. Kuid raamat oli SUPPER!!!
Teksti loeti eesti keeles

See on romaan suure ideaali (õigluse) realiseerimisest tõelises maailmas, ideaalriigi loomisest maa peale. Nii nagu lähiajaloos, tabab ka siin ettevõtmist krahh – üritus muutub iseenda vastandiks.
Romaani iga stseen on usutav, reaalne ja loogiline. Raske on leida algpunkti, mida pidada õigest rajast kõrvaleastumiseks. Kas on selleks õiglaste tegevuse laiendamine Cartnasse? Zmaiko idee ära kasutada oma poolvend? Aga teatud hetkest on õiglaste tegevusel maffia maik küljes. Ehk on kogu idee õigusemõistmise eneselevõtmisest väär? Küsimusi tekib ja see on hea.

Kindlaim argument hindele on see, et olen poole aasta jooksul seda romaani juba kaks korda lugenud: ajapuudusel ei loe ma viimasel ajal üle 5-6 romaani aastas.
Ainsaks puuduseks on see, et romaan pole eesti ulme parim – kõigi aegade parimaks pean “Palverännakut uude maailma”.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun, et tegu oli väga hästi kirjutatud tekstiga, mis andis välja igati korraliku romaani mõõdu. Indrek Hargla üks kõige viimistletumaid ja põhjalikumaid asju. Sellest hoolimata ei tekitanud aga raamat minus vaimustust.

N-ö rohujuuretasandil oli tegevustik küll põnev ja pakkus ka ootamatuid pöördeid, aga üldises liinis või n-ö suures plaanis oli asi liiga moraliseeriv/lihtne. Oli teatud hulk häid inimesi, oli hulk häid inimesi, kes muutusid põhijoontes kättemaksust ajendatult halvaks. Aga ükski tegelane (kui Astrahavani välja arvata) ei jõudnud mingilgi määral selleni, et oleks oma tegudes kahelnud. Areng inimesena oli kõigil tegelastel nõrk.

Ja veel - oli ka mõningaid arusaamatusi. Näiteks Dvaioni muutumine lihtsast külavanemast, keda me nägime juba vähemalt keskealisena, millises vanuses inimene enam väga palju ei muutu, igasuguse südametunnistuseta mafioosoks ei olnud eriti põhjendatud. Ka oleks oodanud troonilt tõugatud kuninga (vt I osa) mingit uut väljailmumist. Tegelase saatus jäi täiesti lahtiseks.

Lõpetuseks lisaksin aga, et kokkuvõttes oli raamat ikkagi hea ja Eesti ulmekirjanduse/Indrek Hargla arenguga tutvumiseks on see kindlasti tänuväärt materjal.

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see romaan. Esimene osa oli hea, kuid edasi hakkas kõik vaikselt ära vajuma. Tegelikult oleks väärinud ilmselt kõik kolm osa eraldi avaldamist, põhjalikumana ja mahukamana loomulikult, sest sellisel kujul ühtede kaante vahele surutuna jättis asi suhteliselt pealiskaudse mulje. Mulle tundus, et terve romaan oli kirjutatud ainult sõnumi esile toomiseks. Tegelased olid visandlikud ja korralikult motiveerimata. Ainus õnnestunud kuju oli Blagomir, kes esimese osa lõpus juba lavalt kadus. Ülejäänud olid justkui kriipsujukud, ühekülgsed ja mõeldud ainult süzeed ning sõnumit edasi kandma. Nagu juba üks eelarvustaja mainis, palju konte aga vähe liha. Ma pean selle hinnanguga nõustuma. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli hea, haarav. Paarikümne aasta pärast võiks selle ehk isegi Hargla Parimate Palade kogumikus eraldi välja anda. Teise ja kolmanda asemel loen parem "Ristiisa" uuesti läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Viimane Hargla raamat, mis oli seni mul lugemata oli, on ka nüüd loetud. Väga kaasahaarav romaan, pole ammu nii kiiresti mõnd teost läbi lugenud. Eriti tugevalt tõstaksin esile esimest osa raamatust ning nõustun Maniakkide Tänava arvamusega, et see osa romaanist kuulub kindlasti Hargla "Best Of..." teosesse. Kuid osad tegevusliinid jäid kuidagi liiga lahtiseks (näiteks Rayanose edaspidine saatus) ning Zmaiko hingelist kujunemist autoritaarseks ja südametunnistuseta valitsejaks ei kirjeldatud piisavalt. Võrreldes Hargla samal aastal ilmunud "Palverännuga uude maailma", jäi selles teoses kujutatud maailma palju üheülbalisemaks. Seda detailirohkust ja viimistletust, mida Hargla loodud maailmates eriti armastan siin niivõrd ei leidunud. Suurem rõhk oli pandud lahingukirjeldustele(seetõttu sai pandud hindeks ka 4).Kuid kokkuvõttes ilmselt parim seikluslik rüütliromaan eesti kirjanduses, võrdsel pulgal Ristikivi keskaega kujutavate romaanidega.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine jättis minusse sügavalt rahulolematu tunde.

Alguses keegi lahingust maha jäänud mäluta ja ühekäeline (vigastatud) rüütel, kes sattub väikesesse külasse, mille elanikud võitlevad endi olemisõiguse eest. Edasi tema poeg kui algul lindprii ja sealt edasi valitseja. Lugu väärtustest, ideaalide mandumisest, kättemaksust, ühe maailma kokkuvarisemisest.Mulle meeldis see lugu, meeldis selle esitlemise viis; isegi need õiglased (a`la familia italia maffia) oli pigem positiivne kui negatiivne. Polnud õnnelikku lõppu. Vot mis.

Oli hoopiski selline kurb lugu...
Teksti loeti eesti keeles

Ka seda lugesin sarnaselt "Palverännuga" aastate eest ja ka see jättis suhteliselt tugeva mulje. Taas hiliskeskaeg, fantasy-lugude meelisajastu. Lõpus tuleb sisse ka püssirohi ja püssid, seega Euroopas võinuks olla tegemist nii umbes 14. sajandi lõpu või 15. sajandi algusega. Ainult, et toonased püssid olid veel tuntavalt viletsamad kui ammud-nooled (eelkõige täpsuse ja kauguse poolest), mistõttu see kontinent, kust nad sisse tulid, pidi ikka oma 20 aastat kuni pool sajandit vähemalt relvatehnoloogias eespool olena.
Loo head ja vead on eelnevalt juba põhjalikult ära lahatud, ka mulle meeldis esimene osa enim, "õiglaste" korrumpeerumine jättis halva maigu, et kui õelaks fanaatikud minna saavad. Üldiselt meeldis aga mõneti rohkem kui "Palveränd", seega nõrga viie võib panna, erinevalt eelnimetatu tugevast neljast.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: