(jutt aastast 2003)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-oed
Kommenteeriks pisut kaht eelarvustajat. Indrek Hargla jutt on kirjutatud konkreetselt just tribuutantoloogia «Новые марсианские хроники» tarbeks. Autoritele anti tekstide kirjutamisel vabad käed. Ainsad tingimused olid, et jutu tegevus peab Marsil toimuma ning et jutt ei tohi olla küüniline loba või paroodia ja peab hoolimata piirangutest olema kirjutatud Ray Bradbury vaimus. Teisisõnu, ka kõige süngemas süžees peab olema killuke lüürikat ning jutt ei tohi olla tuimalt lootusetu. Samas ei nõutud juttude stiliseerimist Bradbury vaimus.
Sisust pole vast mõtet kirjutada, sest esmaarvustaja on hädavajaliku miinimumi öelnud ning kuna jutul on puänt, siis...
Minu arvates ei olnud vähemalt eestikeelses versioonis brädbörilikkust kopika eestki. Hargla lihtsalt ei ole stiilimeister. Mitte et kõik peaksid olema. Üldiselt pean ma Harglat palju kõvemaks kirjanikuks kui Belialsi, aga viimase hiljutine lisandus "Marsi kroonikatele" on palju stiilsem.