Indrek Hargla

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.