Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Cuncti simus concanentes: Ave Maria

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Fantastika» 2004

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (14)

Ma jätan sisukirjelduse kellelegi sellisele, kes seda osavamalt teeks, ja kes seda ka rohkem vajalikuks peab. Jutt on ju kõigile kättesaadaval.

Minu arvates parim jutt Harglalt, mis ma üldse lugenud olen. Tegelikult võibolla viimase aja parim lugemiselamus. Hea ülesehitus, korralikud detailid, läbimõeldud sisu. Meeldis. Ei hakanud silma ka teoloogilist vusserdamist ja tüütut holmes-watsonlikku targutamist. Kena ekstaatiline müstitsism. Väga hästi ära tabatud ja kirjeldatud püha prostituudi motiiv (lihalikult vahendatud Jumalik armastus) ning ikooni kaudu maailma jõudev arusaamine sellest. Nõus ka sellega, et sellise doktriini pooldajad pole sisuliselt kristlased. Nagu iga äärmus, muidugi, kätkeks ka selle õpetuse järgimine endas ohtusid, aga sinna ei saanudki lugu välja jõuda. Kas nüüd jääks üle loota järgmist kirgastunud kunstnikku? Või ei saabu maailma enam kunagi nii pühasid ikoone? Ootame ja loodame.

Lõpuks... oli tunda (minu jaoks) «Foucault’ pendli» mõjusid – Kaana pulm, templirüütlid, jumalik Sophia – ja see pole mõeldud etteheitena. Lühidalt, viis pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Imelik panna kuidagi nelja.

Kõik oli nagu omal kohal. Meeleolud elasid, tegelased niisamuti. Isegi õlekõrte hõrk hõng, kõrtsimelu ja päikeselaigud Magdaleena kujul tulid ebaloomulikul viisil silme ette.

Kuid ei meeldinud mulle see, mis jutus kõlama jäi: "Ave Maria, sa jumalik hoor."

Hinne on pandud seega täiesti subjektiivselt, huvitavusest ja tasemel-kirjutamisest rääkimata...

Teksti loeti eesti keeles

T6eliselt ekstaatiline jutt! Olenemata igasugusest ajaloolisest taustast ja ysna otsestest ja v6iks öelda isegi suhteliselt j6hkratest vihjetest kubisemisest on tegu suurepäraselt ja p6hjalikult väljapeetud looga. Kuulub kindlasti minu lemmikute hulka yldse. Äärmiselt helge ja positivistlik, suurepärane vaheldus väsitavale ja tihti ka depressiivsele postmodernitlikule maailmale. Samas ka mitte päris eskapism. S6naga: "viis".
Teksti loeti eesti keeles

T6esti hea, asjaga on vaeva na"htud ja to"o:d tehtud, t6eliselt professionaalne jutt ja seda juhul kui ainult ideest oleks piisanud, et ilma erilist vaeva na"gemata keskmiselt hea kirjatykk kokku vorpida. Tuletab natuke meelde " Sierra Titauna nekropoli".
Teksti loeti eesti keeles

Ekstaatiline on see tekst tõesti!

Pean käesolevat juttu Indrek Hargla seni absoluutseks tipuks. Siinkohal võikski arvustuse lõpetada, aga kirjutan veidi veel.

Nagu juba öeldud, best ever on see tükk ning ehk vaid "Uskmatuse hind", "Kindel linn" ja "Mees Assisi linnast" jõuavad kuhugi lähedusse. Samas olin seda lugedes üsna kummalises seisus, kuna Hargla veel ilmumata alt. ajaloolises 16. sajandis aset leidva romaani "Palveränd Uude Maailma" miskisugune tööversioon käsikirjas siinkirjutajal loetud on. Et nagu üsna mitmete tegelaste nimed olid samad, maailm oli sarnane ning osaliselt ka tegelasi liikuma panevad hoovad ning siis see järgnenud liikumine. Oli ka autori hoiatus, et ei maksa väga üle tähtsustada neid seoseid vms.

Nojah, lõppeks on eri tegelaste saatus siinses jutus siiski romaanimaailmast hoopis erinev ning ka vahepalana käesolev lugu miski interluudiumina tollesse mahukasse teksti ei sobiks. Ometigi...

Ei oskagi täpselt oma tundmusi kirjeldada, siin jutus esitatud lugu, maalitud tegelased, kasvõi see sügisene Akvitaania õhk jõuab nagu rohkem lugejani, jõuab paremini kohale. Lööb teravamalt ja sügavamale. Et kuigi tegelikult hoopis teisel teemal kirjutatud, mõjub kõnealune tekst ikkagi nagu romaani meisterlik kvintessentsi geniaalselt edasiandev aperitiiv. Ja see on parem kui romaan. Valusam, värvilisem ja ekstaatilisem.

Ja jälle ka pisike detektiivloo nõks, et kelle mälestustega siis ikkagi tegu on, noh, usun edevalt, et arvasin selle ehk veidi varem ära kui "keskmine lugeja":) Muidu on siin aga Eco "Foucault..." ja ehk mõne varakristluse ja Akvitaania seoseid otsiva teksti mõjusid näha küll, selline üsna Wilson-Baigent-Leigh` pseudoajalooliste telliste ("Püha Graal ja Püha Veri" eestikeelsetest nt.) ja Eco ajaloolis-müstitsistlike konspiratooriumide laadis maiuspala on meil siin tõesti.

Igatahes läbi Akvitaania kuningriigi Santiago de Compostelasse suunduvate Aidanni ja Gretheli, peapiiskop Lutheri, Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheimi, Vahimeeste ordu ning selle prokuraatori, vend Andrease jt. kohtuvad huvilised ehk millalgi 2003. aastal raamatulehekülgedel uuesti.

Seniks aga võib meeldivaid sügistalviseid õhtutunde veeta just selle jutustuse ning ehk ka temaatiliste kulinaarsete saavutuste ja alkoholi seltsis. Igatahes veendun ma üha enam, et max. professionaalselt teostatud alternatiivajalugu on oma rohkete muude kvaliteetide kõrval iga kell parem suvalisest reisikirjast/rännuraamatust.

Aga ega ma tegelt selliseid isiklikult väga läbiraputanud tekste märkimisväärsel tasemel ja seostatud vormis arvustada ei suudagi...

KAIF.

Teksti loeti eesti keeles

Keskajal jutlustab üks sekt armastust ja väidab, et Maarja, keda algkristlased kummardasid, polnud Jeesuse ema, vaid Maarja Magdaleena. Loomulikult kiusab inkvisitsioon sekti taga ja otsib selle viimset reliikviat. 5+
Teksti loeti eesti keeles

Hargla viimase aja produktsiooni lugedes kipub vägisi peale tulema tunne, et ette on sattunud kreemikook, mis lisaks maasikamoosiga üle valatud... Käesolevale tükile pole alla 4+ muidugi põhjust anda, samas jääb see siiski meelelahutuskirjanduse tasemele. Autor on kõvasti vaeva näinud ajaloolise taustaga, kuid samas unustanud inimesed selles: tema tegelasekujutus kipub olema pigem must-valge, me näeme muretuid noori hedoniste armastusjumalanna palverännakul mööda Euroopat ning fanaatilisi põlevasilmseid ilulämmatajaid nendega terase ja tule abil arveid õiendamas. Vähemalt minu jaoks jääb selline tegelaskujutus Holliwoodi kostüümidraamade tasemele, kus pühendatakse ju samuti lõpmatult kaadreid tegelasi ümbritsevale kaunile, kuid pahatihti imevähe tegelasile endile. Kauni Edela-Euroopa ja elurõõmude kirjeldused on justkui ilus toos, mille seest lugeja ei leia paraku aga muud, kui peotäie sarnaseiks treitud malendeid.

Hargla lembus mõnukirjelduste vastu on juba legendiks saanud. Keegi tark mees ütles kunagi, et suurem osa kirjanikke kirjutab kogu elu ühtainust lugu erinevates variatsioonides; nähtavasti käib see ka Indrek Hargla kohta. Mulle tundub, et kui autor edaspidi pingutaks jõudu oma tegelaste psühholoogia ja neid liikumapanevate protsesside keerulisemaks ja mitmetasandilisemaks muutmisel, siis see lugu ainult võidaks.

Keegi kodanik Hallas kirjutab "Eesti Päevalehes", et "Üldse aga kipuvad ulmekirjanduse asjatundjad ulmesse annekteerima teisigi valdkondi, kus on ülekaalus hoopis muud väärtused." Tegemist on arvustusega "Palverännule uude maailma", millega "...Ave Maria" on tihedalt seotud. Jättes kõrvale asjaolu, et alternatiivajalugu on traditsiooniliselt ja mitte mingisuguse hiljutise "annekteerimise" tulemusena ulmekirjanduse osana vaadeldud, tahaks öelda, et vähemalt käesolevas teoses pole teps mitte "ülekaalus hoopis muud väärtused". Suurele (suuremale?) osale ulmekirjandusest on oluline autorit huvitava teadusliku probleemi kesksus, selle prevalveerimine kõigi muude kompositsiooni elementide üle. Täpselt sama võib märgata ka "...Ave Maria" puhul, ainult et füüsika või matemaatika asemel on siin asukohal ajalugu ja usuteadus. Teatud abstraktsiooniastmelt vaadates kasutab "...Ave Maria" ulmekirjandusele omaseid skeeme täpselt samal kombel, kui mõni Isaac Asimovi romaan.

Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Esialgu mõtlesin piirduda klassikalise fraasiga "kuna pole ulme, ei arvusta", aga järele mõeldes leidsin, et ehk ei ole see ikka päris õige. Pealegi on mul kombeks, et kui tõesti pole ulme, siis ikka tõesti ei arvusta ja ei pane hinnet ka.

Aga kui nüüd järgi mõelda, siis kus see ulme siin õigupoolest on? Et alternatiivajalugu? Kuna ma pole mittealternatiiv-ajaloo alal spetsialist, ei julge ma tegelikult väga kindlate väidetega esineda, aga minu meelest on siiski tegu pigem keskaja teemalise müstifikatsiooni kui alternatiivajalooga. Alternatiivajalugu on minu jaoks ikka Dicki "Mees kõrges lossis" või midagi taolist.

Mis ei tähenda, et tegu poleks ilusa jutuga. On küll ilus jutt.

Et miks ma siis ikkagi seda arvustust kirjutan, kui ma leian et tegu ei ole ulmega? Vahetult enne talletasin nimelt BAASi oma märkmed Terry Pratchetti "Jingo" kohta, ning nüüd hakkasin järgi mõtlema et kas too oli millegi poolest eriti rohkem ulme. Ei suutnud ennast veenda.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018
aprill 2018

Autorite sildid: