Indrek Hargla

Minu arvates parim jutt Harglalt, mis ma üldse lugenud olen. Tegelikult võibolla viimase aja parim lugemiselamus. Hea ülesehitus, korralikud detailid, läbimõeldud sisu. Meeldis. Ei hakanud silma ka teoloogilist vusserdamist ja tüütut holmes-watsonlikku targutamist. Kena ekstaatiline müstitsism. Väga hästi ära tabatud ja kirjeldatud püha prostituudi motiiv (lihalikult vahendatud Jumalik armastus) ning ikooni kaudu maailma jõudev arusaamine sellest. Nõus ka sellega, et sellise doktriini pooldajad pole sisuliselt kristlased. Nagu iga äärmus, muidugi, kätkeks ka selle õpetuse järgimine endas ohtusid, aga sinna ei saanudki lugu välja jõuda. Kas nüüd jääks üle loota järgmist kirgastunud kunstnikku? Või ei saabu maailma enam kunagi nii pühasid ikoone? Ootame ja loodame.

Lõpuks... oli tunda (minu jaoks) «Foucault’ pendli» mõjusid – Kaana pulm, templirüütlid, jumalik Sophia – ja see pole mõeldud etteheitena. Lühidalt, viis pluss.

Kõik oli nagu omal kohal. Meeleolud elasid, tegelased niisamuti. Isegi õlekõrte hõrk hõng, kõrtsimelu ja päikeselaigud Magdaleena kujul tulid ebaloomulikul viisil silme ette.

Kuid ei meeldinud mulle see, mis jutus kõlama jäi: "Ave Maria, sa jumalik hoor."

Hinne on pandud seega täiesti subjektiivselt, huvitavusest ja tasemel-kirjutamisest rääkimata...

Pean käesolevat juttu Indrek Hargla seni absoluutseks tipuks. Siinkohal võikski arvustuse lõpetada, aga kirjutan veidi veel.

Nagu juba öeldud, best ever on see tükk ning ehk vaid "Uskmatuse hind", "Kindel linn" ja "Mees Assisi linnast" jõuavad kuhugi lähedusse. Samas olin seda lugedes üsna kummalises seisus, kuna Hargla veel ilmumata alt. ajaloolises 16. sajandis aset leidva romaani "Palveränd Uude Maailma" miskisugune tööversioon käsikirjas siinkirjutajal loetud on. Et nagu üsna mitmete tegelaste nimed olid samad, maailm oli sarnane ning osaliselt ka tegelasi liikuma panevad hoovad ning siis see järgnenud liikumine. Oli ka autori hoiatus, et ei maksa väga üle tähtsustada neid seoseid vms.

Nojah, lõppeks on eri tegelaste saatus siinses jutus siiski romaanimaailmast hoopis erinev ning ka vahepalana käesolev lugu miski interluudiumina tollesse mahukasse teksti ei sobiks. Ometigi...

Ei oskagi täpselt oma tundmusi kirjeldada, siin jutus esitatud lugu, maalitud tegelased, kasvõi see sügisene Akvitaania õhk jõuab nagu rohkem lugejani, jõuab paremini kohale. Lööb teravamalt ja sügavamale. Et kuigi tegelikult hoopis teisel teemal kirjutatud, mõjub kõnealune tekst ikkagi nagu romaani meisterlik kvintessentsi geniaalselt edasiandev aperitiiv. Ja see on parem kui romaan. Valusam, värvilisem ja ekstaatilisem.

Ja jälle ka pisike detektiivloo nõks, et kelle mälestustega siis ikkagi tegu on, noh, usun edevalt, et arvasin selle ehk veidi varem ära kui "keskmine lugeja":) Muidu on siin aga Eco "Foucault..." ja ehk mõne varakristluse ja Akvitaania seoseid otsiva teksti mõjusid näha küll, selline üsna Wilson-Baigent-Leigh` pseudoajalooliste telliste ("Püha Graal ja Püha Veri" eestikeelsetest nt.) ja Eco ajaloolis-müstitsistlike konspiratooriumide laadis maiuspala on meil siin tõesti.

Igatahes läbi Akvitaania kuningriigi Santiago de Compostelasse suunduvate Aidanni ja Gretheli, peapiiskop Lutheri, Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheimi, Vahimeeste ordu ning selle prokuraatori, vend Andrease jt. kohtuvad huvilised ehk millalgi 2003. aastal raamatulehekülgedel uuesti.

Seniks aga võib meeldivaid sügistalviseid õhtutunde veeta just selle jutustuse ning ehk ka temaatiliste kulinaarsete saavutuste ja alkoholi seltsis. Igatahes veendun ma üha enam, et max. professionaalselt teostatud alternatiivajalugu on oma rohkete muude kvaliteetide kõrval iga kell parem suvalisest reisikirjast/rännuraamatust.

Aga ega ma tegelt selliseid isiklikult väga läbiraputanud tekste märkimisväärsel tasemel ja seostatud vormis arvustada ei suudagi...

KAIF.

Hargla lembus mõnukirjelduste vastu on juba legendiks saanud. Keegi tark mees ütles kunagi, et suurem osa kirjanikke kirjutab kogu elu ühtainust lugu erinevates variatsioonides; nähtavasti käib see ka Indrek Hargla kohta. Mulle tundub, et kui autor edaspidi pingutaks jõudu oma tegelaste psühholoogia ja neid liikumapanevate protsesside keerulisemaks ja mitmetasandilisemaks muutmisel, siis see lugu ainult võidaks.

Keegi kodanik Hallas kirjutab "Eesti Päevalehes", et "Üldse aga kipuvad ulmekirjanduse asjatundjad ulmesse annekteerima teisigi valdkondi, kus on ülekaalus hoopis muud väärtused." Tegemist on arvustusega "Palverännule uude maailma", millega "...Ave Maria" on tihedalt seotud. Jättes kõrvale asjaolu, et alternatiivajalugu on traditsiooniliselt ja mitte mingisuguse hiljutise "annekteerimise" tulemusena ulmekirjanduse osana vaadeldud, tahaks öelda, et vähemalt käesolevas teoses pole teps mitte "ülekaalus hoopis muud väärtused". Suurele (suuremale?) osale ulmekirjandusest on oluline autorit huvitava teadusliku probleemi kesksus, selle prevalveerimine kõigi muude kompositsiooni elementide üle. Täpselt sama võib märgata ka "...Ave Maria" puhul, ainult et füüsika või matemaatika asemel on siin asukohal ajalugu ja usuteadus. Teatud abstraktsiooniastmelt vaadates kasutab "...Ave Maria" ulmekirjandusele omaseid skeeme täpselt samal kombel, kui mõni Isaac Asimovi romaan.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Aga kui nüüd järgi mõelda, siis kus see ulme siin õigupoolest on? Et alternatiivajalugu? Kuna ma pole mittealternatiiv-ajaloo alal spetsialist, ei julge ma tegelikult väga kindlate väidetega esineda, aga minu meelest on siiski tegu pigem keskaja teemalise müstifikatsiooni kui alternatiivajalooga. Alternatiivajalugu on minu jaoks ikka Dicki "Mees kõrges lossis" või midagi taolist.

Mis ei tähenda, et tegu poleks ilusa jutuga. On küll ilus jutt.

Et miks ma siis ikkagi seda arvustust kirjutan, kui ma leian et tegu ei ole ulmega? Vahetult enne talletasin nimelt BAASi oma märkmed Terry Pratchetti "Jingo" kohta, ning nüüd hakkasin järgi mõtlema et kas too oli millegi poolest eriti rohkem ulme. Ei suutnud ennast veenda.