Hoolimata koostaja-toimetaja kummalisest väitest, et kõik kogumiku «Hathawareti teener» lood nii või teisiti fantaasiakirjanduseks liigituvad ja et kellelgi teisel oleks mõttetu hakata neile tema kleebitud siltide asemel mingeid muid külge panema, ma siiski panen.
Raiuge mind või tükkideks, aga no ei leidnud ma siit tilkagi fantasyt! Oli puhas alternatiivajalugu ja seega siis teaduslik fantastika, kuna teadupärast ka ajalugu on teadus. See selleks.
Sildid pole olulised, kui jutt on hea. Ja käesolev jutustus on. Ja kuna ta on hea, suisa väga, siis ei tee talle ka suurt haiget järgnev kottimine... Idee templirüütlite ordu püsimisest meie päevini on päris leidlik, ka lahenduses on autor originaalseks jääda suutnud. Alt.ajaloo-tehniliselt oleks tekstile küll ehk mõningaid etteheiteid. Nagu ka mõnes teises kodumaises alternatiivajaloos, on siingi ajaloomuutusi suuresti lugejale vahendatud massiivsete info-dump lõikudega. Kõige hullem lugu siiski pole, kuna osa ajaloolisi detaile tuleb välja ka dialoogidest. Natuke ehk häiris ka, et erilist tegevust nagu ei toimunudki. Tegu oli pea täiesti «rääkivate peade»-jutuga. Süzhee arenes vaat et pea ainult dialoogide näol. Vahetusid vaid rääkijad ja ruumid, kus räägiti.
Hindaksin juttu isegi «Sierra Titauna nekropolist» veidi etemaks, kuna teema ilmselt läks isiklikult veidi rohkem korda, kui just poleks seda anekdootlikku lõppu ja mõttetu pallimängu puändina sissetoomist. Samas, kui hakkasin veidi järele mõtlema, muutus see miinus isegi plussiks. Sest tegelikult oli see päris karm ja tõsine lõpp. Näitas, millised mõttetused võivad inimeste elu aluseks ja kinnisideeks muutuda. Jalgpall! No tere ommukust. Aga see, mis toimus, oli reaalne, sest nagu me suurepäraselt teame, ka meie reaalsuses ju selle ülimalt totaka mängu nimel pussitatakse inimesi surnuks, muljutakse puruks, pekstakse kedagi läbi, vandaalitsetakse ja huligaanitsetakse. Järelikult on autor siin midagi väga olulist ära tabanud!
Kui keskajal pani rahvamassid liikuma mingi spirituaalne ja ebamateriaalne idee, siis tänapäeval ogar mäng, milles täiskasvanud mehed rohelise platsi peal pisikest palli taga ajavad. Eks igaüks ise otsustagu, mis etem tundub. Ja just selle järelmõtte valguses saab hädapärast nõustuda ka Magda Leenaga, et jutt on kõige laiemas mõttes religiooniteemaline, aga seda loomulikult siis äraspidiselt. Samas üldiselt see kogumik küll miski nurga alt religiooniteemasid ei lahka, «Vend Rus» küll üldse mitte (nimilugu on veidi keerulisem juhtum), ses mõttes saan vaid tõdeda, et eks igaüks leiab loetust seda, mida soovib...
Ning kuigi mulle lugemise käigus tuli pähe üks-kaks leidlikku lahendust, kuidas oleks saanud Berenger isikut ohverdamata umbes samale tulemusele jõuda, ei saa siin autorile küll midagi ette heita.
Kui mõelda loogiliselt, et Graal on karikas, ja kui jälgida hoolikalt kõiki loos mainitud nimesid, võib ehk puändi veidi enne lõppu ära aimata, aga seegi pole miski etteheide. Kiidan hoopis kokkuvõttes seda võrratut teksti! Samas, kui tohiksin lisada sellise mõtte, siis oleks võinud autor väikest huumorit sinna rohkemgi mahutada - näiteks teha Mitterrand`ist mõni tühine pudupoodnike pealik või Chirac`ist miski korruptandist Pariisi linnapea:)
Nüüd aga mõned kivid toimetaja(te) kapsaaeda. Üldiselt tundus, justkui oleks käesolev tekst ilmunud «Algernonis» - ei mingit sisulist toimetamist! OK, liialdan - komad ja muu interpunktsioon olid korrektselt paigas, aga sellega töö ka piirdus. Ehk olen ma pedant, aga mind häirib kõvasti, kui ajalooainelises tekstis ajalooliste/võõrapäraste nimede kirjapildis eksitakse. Konkreetselt häiris näiteks tõik, kuidas ladina- ja prantsusekeelsed nimetused kord olid kursiivis, siis jälle polnud. Häirisid vigaselt kirjutatud võõrsõnad (sic!). Häiris, et vigu oli tehtud isegi vähestes prantsusekeelseis fraasides. Häiris, et vaese kuninga Philippe IV Ilusa nime oli tekstis kirjutatud kolmel (sic!) eri moel ja ükski neist polnud õige kirjapilt (sic!)!
Veel toimetuslikke «kalu» - sündmustik algas suurmeistri vangistamisega 13. mail. Edasi mingil müstilisel moel liiguti tagasi aprilli, kuna kohtuistung määrati just ühele aprillikuu päevale. Ning siis hukkamine oli 13. juunil. Ulme? Seda küll, aga kas me just sellist ulmet tahtsime?:)
Ausalt öeldes, pole minu kui lugeja asi, kas need vead on teinud autor või mitte. Selle jaoks, et sellised apsakad lugejani ei jõuaks, on maailmas olemas toimetajad. Ma ei tea, kuidas antud juhul keeletoimetaja ja muidu toimetaja oma tööülesandeid jagasid, sestap ei kavatse kedagi nimeliselt kottima hakata, aga igatahes leian, et lugejana on mul täielik õigus siin selliseid prohmakaid kritiseerida. Sest kriitikast teadupärast on teinekord kasu - järgmine kord tehakse võibolla paremini.
Jutustus ise on muidugi super! Julgen suisa arvata, et tegu on ühe ehk lähikuudel (?) paberkujul ilmuva Siim Veskimehe stephenkingiliku lühiromaani kõrval käesoleva aasta vaat et tuumakaima kodumaise ulmetekstiga. Lisaks peaks lähikuud tooma paberil täiendust ka Märt Lauri ja Kristjan Sanderi uute ja ülimalt nauditavate jutustuste näol ning Indrek Hargla «Püha Graal - 1984» on sellele plejaadile meeldiv avalöök!