Indrek Hargla

Jutud kogumikku on valitud temaatiliselt. Seekord lahkab autor religiooni selle kõige laiemas mõttes.

Raamatu esimene jutt pole jutt, pigem lühiromaan oma mahult. Kas ka kanoonilise kirjandusteooria järgi ta klassifitseerub lühiromaaniks või mitte, ei oska öelda. Vist mitte. Igatahes on tegu kergelt feministliku kallakuga, pigem seda küsimärgi alla seadva jutuga. Põnev.

Teine lugu on kloostrisse sattund poolhullust tüübist. Kuna jutt ise on peaaegu tõepärane ja keskaegne, siis minu jaoks oli ta 5+.

Kolmas räägib keskaegse maailmapildi olulise osa ehk templirüütlite institutsiooni võidukäigust ja kõrgajast ning sellest, kuidas organisatsiooni säilitada monarhi demokraatiapüüete kiuste. Kumb peale jääb, lugege ise.

Nagu juba öeldud, "Vend Rus" seevastu on tekst, mida tõeliselt tasub lugeda. Ausalt öelda kripeldab mul väike küsimus sellest, kas autor andis ka ise endale aru, et VR on kogumikust kõige tugevam tykk ja pani selle seepärast "Algernoni" üles? Kui nii, siis tuleb õnne soovida õnnestunud turundustriki puhul, minu tõmbas igaljuhul hoovi... See selleks.

Kogumiku viimane teos, alternatiivajalooline jutt "Püha Graal -- 1984" laskub lõpus paraku jantlikkusse. Mitte et see tingimata halb oleks, kuid lõpp langeb natukene ülejäänud 3/4 stiilist välja -- IMHO oleks autor võinud teksti algusest peale natukene lopsakamas võtmes kirja panna, veidike näiteks "Colas Breugnion`" stiilis, või siis Dumas` kulul natukene rohkem nalja teha.

Kui vaadata kogumikku tervikuna, siis sisaldab see 2/3 ulatuses IH tavatasemel produktsiooni ja 1/3 tõeliselt õnnestunud IH-d. Sellest lähtudes peaks "neli" ehk "hää küll" olema kõigiti õiglane hinne.

Mina muide autori asemel oleksin ka antud kogumiku temaatikaga ideaalselt sobiva "Sierra Titauna nekropoli" siin ilmutanud, mitte seal, kus see ilmus... Käesolev kogumik oleks sel juhul kindlasti oluliselt tugevam ja tuumakam saanud.

"Vend Rus" on aga igati kobe tükk ja eraldi võttes saab viie. Miinusega, aga ikkagi. Pannuksin ise ka kogumiku pealkirjaks "Vend Rus", sest olemasolev ei taha hästi meelde jääda; nagu hiina keel.

"Püha graal" on nauditav lugemisvara...kuni lõpplahenduseni. Jalgpall, staadion, no gimme a break. Näib, et mingil hetkel ei teadnud autor äkki, mitta selle huvitava tekstiga ette võtta.

Kokkuvõttes, "Hathawareti teener" ei jää palju maha "Pan Grpowskist" ja minu meelest ei sisalda ühtegi nõrka teksti. Võib olla seetõttu, et jutte on ainult kolm, ent see on vist õel oletus.

Vend Rus oli mõnevõrra parem. Kuigi Rus´i isiksus ja motiivid jäid lõpuni arusaamatuks. Andunud saatana käsilane vms ei ütle suurt midagi. Lõpp oli suht hea käiguga, aga ka seda oleks saanud paremaks viimistleda. (Hargla võimeid arvestades ;-)) Näiteks raamat, mida Rus selja taha peitis -- oli poole inimese kõrgune??? (Kui ma õieti mäletan!) Kui ta seda peitis, siis mu ettekujutus oli, et see tal ka õnnestub. Samuti jäi arusaamatuks, mida see lapsesöömise motiiv kurjamile andnud oleks? Lihtsalt munki rüvetada ja nad pärast katla ette mokk töllakil vahtima jätta? Ühesõnaga, viimistlusest jäi nati puudu, nii mulle vähemalt lugedes tundus. Aga sellisel kujul meenutab jutt sünget vemblalugu, mida meelelahutuseks igati tarbida kõlbab.

Püha Graal oli aga eriti tobeda lõpuga! Kui igav seda juttu lugeda oli, sellest ei taha ma rääkidagi! Aine kallal kõvasti tööd tehtud, seda on näha, kuid arvatavasti meetod, kuidas alt-ajalooline jutustus valmib muudabki huvitava stoori pajatamise teisejärguliseks. Kuivad seosed ja peaaegu puuduvad karrakterid... võim ja intriig mõjub selles plaanis nagu populaarteaduslik jamakirjandus.Sattusin poelettil sirvima ühte paksu Püha Graali raamatut ja, ausalt öeldes, stiili poolest oli see Hargla jutuga vägagi sarnane. Selline kirjandus jätab paratamatult jutule sarnase maigu juurde, kui see mingil moel inspiratsiooniallikaks võetakse.

Ühesõnaga, kogumik oli selline Hargla keskmine ja tavaline tase. Kaanekujundus oli päris eeskujulik ja autoritutvustus samuti. Kolme ei söenda siiski anda, kuigi tahaks! Hindamisega on selline keeruline lugu, et kui autori võimetest lähtuda, siis annaks kolme. Kui Eesti teisi autoreid kõrvutada, siis peaks andma nelja ja kui maailma mastaabis võtta, annaks jälle kolme. 3+ või 4- või midagi sinnakanti.

Hargla loomingu üheks tunnusjooneks on lugejasõbralikkus, nii on tema raamatu avamine enamasti kindla peale väljaminek ja seda eriti kosutav peale noorema põlvkonna ambitsioonikaid ettevõtmisi, mis lõppkokkuvõttes lämbuvad iseenese pretensioonikuses ja sellele (veel) mittevastavais oskustes.

Mis puutub kirjastuse poolsesse panusesse, siis ettevõtmise resultaadiks on ilus raamatuke, mis ehk oleks võinud loo või paari võrra kopsakam olla. Tõepoolest leiame viimases loos Philippe IV Ilusa (kes, nagu hämuselt meenub, ajalooliselt templirüütlite ordu omakasupüüdlikel ajenditel laiali saatis) nime kolmes erinevas vales vormis (Philip, Phillip ja Phillipe), kiirustamisele viitab seegi, et JÄRELsõna deklareerib, et viimase autor Hargla lugude sisust midagi välja lobiseda ei taha (tõenäoliselt oli saatesõna algselt eessõnana planeeritud). Lõbustavat on järelsõnas veelgi - ehkki ta toob lugejani vajalikud faktid, on nii mõneski lõigus tunne, et päris kainena seda kirjutatud pole.

Küll aga tekkis teatav huvi alternatiivajaloo vastu.

Kõige enam meeldis mulle Vend Rus. Hathawareti teener oli teisel kohal ja Püha Graal kolmandal. See polnud nii huvitav, kuid oli ka tasemel. Kaanekujundus oli raamatul lahe. Selline ilus rohekas.

Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.

N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.

Kokkuvõttes paneksin nelja ära.