1.
36
3.889
2.
15
4.267
3.
24
4.208
4.
25
4.6
5.
12
3.333
6.
8
3.75
7.
5
4.4
8.
5
4.6
9.
1
4.0
10.
6
4.667
11.
4
2.5
12.
1
4.0
1.
15
4.2
2.
15
4.667
3.
24
4.625
4.
18
4.778
5.
13
3.923
6.
6
4.333
7.
8
3.875
8.
19
4.737
9.
13
3.923
10.
10
4.0
11.
7
4.714
12.
7
3.714
13.
3
4.333
14.
6
4.333
15.
3
4.667
16.
6
3.833
17.
5
4.8
18.
3
3.667
19.
7
4.857
20.
8
4.875
21.
1
5.0
1.
4
3.75
1.
11
4.636
2.
10
4.0
3.
8
4.5
4.
19
4.263
5.
14
4.714
6.
11
4.909
7.
10
3.2
8.
14
3.857
9.
15
4.333
10.
15
4.667
11.
10
3.7
12.
7
3.571
13.
18
4.722
14.
15
4.2
15.
15
3.467
16.
11
4.364
17.
12
3.083
18.
12
3.917
19.
12
2.917
20.
10
4.0
21.
9
4.0
22.
18
4.333
23.
8
4.375
24.
7
4.143
25.
8
3.875
26.
7
4.429
27.
7
4.0
28.
5
4.2
29.
6
4.833
30.
6
3.833
31.
8
4.5
32.
5
2.8
33.
7
4.429
34.
14
4.357
35.
7
2.571
36.
17
4.059
37.
12
4.25
38.
14
4.429
39.
8
3.875
40.
8
4.75
41.
16
4.25
42.
9
3.111
43.
7
4.286
44.
1
3.0
45.
2
3.5
46.
2
3.5
47.
5
4.4
48.
9
3.889
49.
10
4.0
50.
7
3.714
51.
10
4.5
52.
6
4.333
53.
6
2.667
54.
5
4.6
55.
5
4.0
56.
4
3.25
57.
4
3.0
58.
4
1.75
60.
4
4.25
61.
7
4.143
62.
1
4.0
63.
4
2.75
64.
3
3.667
65.
5
4.4
66.
4
3.5
67.
3
3.0
68.
3
4.667
69.
5
3.6
70.
1
5.0
71.
2
3.0
1.
13
4.231
2.
23
4.913
3.
15
4.4
4.
6
4.333
5.
4
3.75
6.
5
4.4
1.
5
4.0
2.
2
4.0
3.
6
3.667
4.
1
4.0
5.
3
3.333
(jutt aastast 2002)
https://algernon.ee/node/279
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Idee eest 5, stiili eest 5, realisatsiooni eest 1, kokku 3-.
Ülejärgmine arvustus ei ole kooskõlas BAASi viisakusreeglitega, mille järgi on iseäranis oluline vältida oma tekstides hinnanguid teistele BAASis sisalduvatele arvustustele ja nende autoritele.
Aga kuna see lugu tõesti ei meeldinud ja sel teemal eesti ulmeski paremaid saavutusi on, siis tuleb selline hinne, nagu tuleb.
Huvi pärast oleks ju teada tahtnud, milles seisnes tegelase süü! Asutuse ninamehe süü saime küll teada, aga see ei avanud erilisi filosoofilisi ega ühiskonnakriitilisi perspektiive, mis oleks loole ka ootuspärase mõtte andnud. See Enesemääramisõigus, milles iganes see ka ei seisneks, oli esitatud ainult karistusaktsioonina, aga samas jäi nagu mulje, et ühiskondlikus positsioonis on hädavajalik ennast määratleda kõntsana ja kogeda ebainimlikkust. Milleks? Milleks ikkagi see pealkiri, kui loo taust jääb häguseks ega hakka rahuldaval viisil kõnelema?
Enesekaristamisõigus või kunst kõlbab küll masohhistidele, aga kui terve ühiskond sado-masohhiaalne (?) oleks, siis seisneks karistusasutuste idee vast ülima headuse ja leebuse pakkumises, mitte äärmuseni viidud inimõigustevastases sanatooriumis. Palu kas või pisarsilmi, aga keegi ei löö sind!
Kafkast polnud siin aga haisugi. Kafka jutt “Karistuskoloonias” kattub üksiku ideeräbalaga, aga ei midagi enamat. Nii et mainime ainult Harglat ja tema mitte just kõige õnnestunumat juttu.
Kusagil autori fantaasiamaailmas on koht, kus on vangla ja kuhu saavad minna vaid vabatahtlikud. Kõik inimesed, kes tunnevad eneses süüd ja otsivad lunastust. Teiskordsel lugemisel hakkasin mõtlema, et ega Hargla ka sel korral püüdnud kristlust materdada.
Möödub aasta, loo peategelane (kes paistab pedante ja suht igava mõtlemisega jurist olema) on veetnud aega kõikvõimalikes piinades, mis loodud vaid selleks, et vang tunneks kahetsust. Teatavasti on ka kristluses lunastuseks tarvist kahetsust, aga Harglale vist ei paista see mõte meeldivat.
Mingi materdamisidee on autoril küll olemas, aga võiks kuidagi huvitavamalt seda serveerida, mitte nõndaviisi, et tuleb lakooniline tegelane taksoga, vana paks tüütus nimega direktor kuulab teda, noogutab ja hakkab sigatsema. Hiljem tuleb aga välja, et kõik vanglaelanikud kannavad mingisugust karistust.
Aga loomulikult -- Hargla kasutab antud loos suurepärast keelt, loodame, et tegemist on kõigest kirjandusliku katsetusega inimpsühholoogias, mida Eesti ulmes praktiliselt ei eksisteerigi.
