Karmid mehed need lavamehed, raske käega mehed... Aga metsavahel pole ka nalja, kollid käivad oma radu. Luuser134@hot.ee-l pole nendega kerge. Hangust, kirvest ega taskulambist pole siin kasu, miilitski peab ebakonventsionaalse ammunitsiooni abiks võtma. Segaseks jääb, mis lõpuks sai -- hakkas asi minu meelest väga sedamoodi paistma, et Kahusk tahab oma ametikoha päästmiseks päätegelase süüdlaseks lavastada, jootis talle viina ja koristas asitõendeid. Kui kogu selles loos oleks natukene musta huumorit sees, oleks see hea lugu. Sellise tõsisena kirjapandud jutu jaoks on aga sündmustik minu meelest liiga totter. Müütide maailm esindab siiski muistset germaani maailmapilti, nii nagu mina sellest aru saan, tehke mis tahate -- kui just assüroloogid mind parandama ei hakka, ei suuda ma sellest teisiti aru saada. Kaugel aastal 1982 vist käis Eesti loominguline kollektiiv Saksamaal ja kuulutas kusagil, et Eestiski on omad õllelaulud, mille peale lasi suure hooga "Õllepruulija" lahti. Umbes samamoodi on mu meelest ka selliste juttudega -- räägitakse neid eesti keeles, mõned ehteestilikud motiivid sees, kuid suures osas tegu ikka võera asjaga, "Koidu ja Hämariku" väärika traditsiooni jätkamisega. Kui sõnakasutusest rääkida, siis minule tundus see jutustus igav ja lohisev; kirjanduse kunst pole toimuva kiretu dokumenteerimine, kunst peaks sellest mingi kontsentraadi looma, mis vaatajat kuidagi eriliselt paeluks. Asi on selles, et nagunii pole võimalik iga peategelase tegevust kirjeldada: kui seda üritada, kuluks selle kõige läbilugemiseks enam-vähem samapalju aega, kui peategelasel endal nende liigutuste tegemiseks. Tegevustiku, selle kronoloogilise järgnevuse mõttes on mistahes kirjandus niisiis kontsentraat, kui aga sündmustiku hõrendamisega ei käi kaasas mingite seoste tihenemine, on tulemuseks seesama hall elukene meie ümber, kuid hõredam, kui päriselt. Ma ei räägi siin mitte faabulast, vaid vormist -- sellise loo jutustamisel oleks kindlasti tulnud veidike püüda keeleliste uperpallide, sündmustiku mittekronoloogilise järjestuse või millegi muuga lugejat natukenegi segadusse ajada. Ma ei väida, et jutt olekski pidanud sellest segadusseajamisest koosnema, kuid natuke oleks seda kindlasti ära kulunud, umbes nagu soola supile. Tegevustik on iseasi, see võib olla ka padurealistlik ning tormleva tänapäeva üldstandardite kohaselt paduigav, kuid selliselt jutustatud, et köidab lugejat, kasvõi talle äratundmisrõõmu ja -nukrust pakkudes. Kahjuks pole ka peategelane eriti õnnestunud, tema kuju ei joonistu silme ette (kui just pole Hiina-huvilisi lavatöölisi tutvusringkonnas, aga kõigil ju ei ole). Korratud on sedalaadi jutukeste tüüpviga -- tegelased on isikupäratud, nagu etturid Suure Mängija käes, milleks on siis mingi paik, selle vägi või õudus, kuid mina tahaksin lugeda inimestest, mitte etturitest, ja nende interaktsioonist selle Mängijaga. Tegelaste puhul, kelle sisemaailm on kujutamata jäetud, kes on Veidrike Instituudi Selgeltnägija sõnade järgi kui tühjad televiisoriekraanid, mis on küll sisselülitatud, kuid ei võta saateid vastu, on raske neid inimestena ette kujutada, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi aga mitte hea ei ole. Sellele, et kehv on meie lugu säravate tegelaskujude osas, on muidugi enne mind ka viidatud -- käesoleval juhul kasutan juhust, et sellele väitele veel kord alla kirjutada.
