(kogumik aastast 2001)
eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2001 (Põnevusromaan)
"Nad tulevad täna öösel" ilmus samuti sarjast "Põnevusromaan". Ma ei tea, kas romaani nime all ilmuvas sarjas ei peaks ikka romaanid ilmuma, aga mõlema kogumiku puhul on püütud lugejat veenda, et seos romaaniga on olemas. Esimeses kogumikus väideti, et raamat sisaldab lühiromaani, teise puhul pingutatakse veelgi enam, kinnitades, et tegu on romaaniga novellides, millest mõni ise romaani mõõtu. Võib olla on "Põnevusromaan" kaubamärk, mis hästi müüb, aga mõistete sisu muutmisega punnitatakse küll. Ma arvan, et enamikku lugejaid jätab külmaks ulmeruumis kasutatav madal latt romaani pikkuse suhtes. Samuti tahaks näha, kas keegi registreerib teose BAASis romaanina.
"Grpowski" on palju ühtlasem kogumik, kui "Nad tulevad..." ja seda mitte ainult ühendava peategelase ja teemavaliku, vaid ka taseme poolest. Ehkki "Liiga hiljat" ja "Meest Assisi linnast" eraldab samuti igavik, ei ole seee vahe siiski nii suur, kui see, mis eraldab "Kõiki Võimalusi maailmas" mõnest debüütraamatu paremast jutust. "Liiga hilja" on suhteliselt igav sentimentalism, lugu puudub (võikski olla 8, mitte 9 juhtumit). Naise surma võinuks ühendada mõne teise tekstiga, kui ilma tõepoolest ei saanud. "Mehe Assisi linnast" võib aga mis tahes seltskonnas letile lüüa, ilma et peaks häbenema. Mulle on see "Isa südame" kõrval Harglalt enim meeldinud tekst. See on tõepoolest silmatorkavalt originaalne lugu.
Nagu ka esimese kogumiku puhul, vähendab raamatu mõjuvust see, et enamik jutte on ennem loetud: üheksast viis on varem ilmunud ja kahte olen veel tutvuse poolest enne ilmumist näinud. Kuulun nende isikute hulka, kes kahte korda loevad ühte asja üliharva.
Raamatu tekstidest eralduvad pikkuse poolest "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit". Kui "Jõulude" puhul hakkab see hea ja kurja üle arutamine sama tühjalt kõmisema, kui "Existerioni" bluff-filosoofia, siis "Viski" puhul kompenseerib krimkalikud stampvõtted küllalt ootamatu lõpplahendus (ise küll ootasin veel miljööd arvestades dramaatilist a la Reichenbach-Moriarty-Holmes kahevõitlust). "Eeben", "Kindel linn" ja "Spitzbergen" tuleks ilmselt ka õnnestumiste hula lugeda, mis teeb meeldiva mulje jätnud tekstide suhtarvu kogumikus üle ootuste suureks. See on ka oluline erinevus esimesest kogumikust
No ja saatesõna ka: see tundub olevat järg tagakaanele reklaamina paigutet kiiduhüüatustele. Võinuks säästa.
"Liiga hilja" oli muidu hea ja rahulik vahepala, aga häiris see pidev "liiga hilja - liiga vara" mantra korrutamine. Saan aru kyll, et pealkirjaga on cool mängida, aga üle pakkuda ka ei maksa. Parem kui kõik need "hiljad" ja "varad" lugeja mõttes mõlguvad, et igaüks saaks omad järeldused teha.
Aga ultra-yli-supper oli "Veneetsia peeglite mõistatus". See jutt rabas, pani kõvasti kaasa mõtlema/tundma ja jäi kõigis oma nyanssides igavesti ajukäärude vahele.
Teine super lugu oli "Eeben", mis heitis aeg-ajalt varju ka teistele juttudele. Oleks nagu järge ja lahendust oodata, kuigi jutu lõpu järgi on see teada. Ikkagi ootasin... Kui raamatu lõpp juba paistma hakkas, ootasin, et nüüd tuleb lugu mis on "Eebeniga" otseselt seotud või midagi säärast. Ei tulnud. Ma ei tea isegi mida ma ootasin! Nähtavasti seda, et viimane lugu on sellest, kuidas Pan lahendab, mulla ja kõdu hais juures, veel oma viimase juhtumi ja siis saabub kohale paha professor ja vibutab Eebeni-viguriga poolaka teise ilma tagasi. Veidi ylepakutud idee, aga seda ma vist ootasin.
"Mees kes ei..." oli täiesti muhe kriminull. Pan-i kohutas lugu kohe nii väga, et unustas ratastooli kus see ja teine ning meelde tuli see alles siis, kui lugu läbi sai. Hea jutt oli ikkagi.
Kokkuvõttes täiesti super raamat, mahtus heade juttude sekka ka tagasihoidlikemaid vahele, nagu alati jutukogumike puhul juhtub. Alla viie ei luba süda panna, olgugi, et Hargla on üks igavene... (aga see on juba üx isiklik teema)
Ette saaks heita kodutöö otsest transformimist teksti ning luterliku ja katoliku maailmapildi ühtlustamist. Mõjub läbimõtlematult.
Aga muidu on kogu täitsa hea.
Tänud autorile Indrek Harglale meeldiva elamuse tekitamise eest ja laenajale võimaluse eest seda elamust nautida!