Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Fusion

(jutt aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2001; nr 4 (aprill)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
2
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (18)

Jehhuu!

Kui nüüd Hargla ise millegi uue ja uhkemaga sel aastal ei üllata, siis tahaks ma seda juttu 2002. aasta Stalkeri-võitjaks pakkuda.

Sisust ei räägi, ostke ja lugege Kirjanike Liidu ajakirja, mis muide üha mitmekesisemaks ja nauditavamaks Udo Uibo pädeva toimetajakäe all muutub. Ja Francois Serpenti ajal on ka kriitikarubriiki otsekui uus hingamine tulnud. Pealegi kirjutab Jürka samas numbris Pelevinist ning Belials Harglast.

Selle muusikast ja armastusest rääkiva ning tänapäeva Kopenhaagenis aset leidva jutu puhul pean ka enesele veidi tuhka pähe kallama ning autori suunas vabandused teele saatma. Nimelt, kui seda kunagi esialgses käsikirjaversioonis lugesin, polnud mulje pooltki nii võimas. Et pidin lausa Lucius Shepardi jutu «A Little Night Music» arvustuses ära mainima ja kõrvutades Lääne mehe paremaks kuulutama. Noh, enam ma selles nii kindel polegi. Mõlemad suurepärased fiilingutekstid, veidi skisoidsed. Ja väga erinevad.

Hargla jutt hakkaski elama alles teisel lugemisel, paberilt lugemisel. Imponeeris erakordselt nõtke lausestus, tekst suisa voolab.No lugege, pagan võtaks!:)

Ja otse loomulikult on ulmet selles loos küllaga!

Teksti loeti eesti keeles

Ulmet loos küll polnud, niipalju ulmesõpradele lohutuseks! (Võibolla oli ka, ei mina neid asju tea. Kui jutt juba BAASis on, küllap siis oli ulmet) Aga jutt oli tore jah. Ei oleks Harglalt sellist lugu osanud oodatagi. Hea fiiling, minategelane oli ka päris sümpaatne, ja mis peamine - JAZZ! Jazz ruulib!
Teksti loeti eesti keeles

"Sierra Titauna nekropoli" kohta ütlesin möödunud detsembris, et `/---/ ootaks nüüd mingit vaheldust...`. Täpsustades hiljem, et loodan Harglalt kvalitatiivset hüpet. Kui kuus sellest ajast peale ilmunud lugu jäid ikka tavapärasele tasemele, siis seitsmes, "Fusion", täitis mu lootused.

Isegi teksti sujuvuses on Hargla teinud märgatava edasimineku. Varasemadki jutud olid selle poole pealt OK, seekord aga hakkas voolavus lausa silma. Täpselt ei saagi aru, kas selline tekst tuli loomulikku teed pidi, või on selle taga iga lause üle ja üle lihvimine. Tulemus on sellegipoolest meeldiv ja haarav -- ka siis, kui (nagu antud juhulgi) lugejale kõik pealkirjaks oleva muusikastiiliga seonduv üpris esoteeriliseks jääb.

Mida veel -- naispeategelaste nimed kippusid segi minema. Siis, aeg-ajalt tekkisid paralleelid Kenderiga; kohad, kus pilt manati ette pisut pseudoükskõikses jäme-bravuurikas stiilis. Seekord jäi Harglal ka detailirohkuse reha otsa astumata, tegelased ja olustik on kujutatud just paraja põhjalikkusega. Kuna tegevus toimub ajas ja kohas, millega autoril on tihedad isiklikud kokkupuuted, siis on tulemus sellevõrra usutavam ja kergemini omaksvõetav.

Stalker? Ehkki pool aastat seisab veel ees, ma pärast "Fusioni" lugemist teistele autoritele panuseid teha enam ei julgeks...

Teksti loeti eesti keeles

Kohe peale jutu lugemist panin sellele "5" ja arvasin, et polegi midagi norida. Tagantjärele, riputades selle kordustrükina Algernoni üles, nägin viis päeva vaeva, katsudes meelde tuletada, millest lugu üldse rääkis... ja ei suutnudki. Olen siiani arvamusel, et tegu on korralikult teostatud asjaga, miljöö on huvitav, taust paigas jne jne. Mäletan fusioni-friike, prostituuti ja muid, aga mida seal õieti ulmelist juhtus?... No ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Fusionit" umbes pool aastat tagasi, aga oskasin täielikult unustada sellegi, millest see jutt rääkis. Pealkirja järgi võib ju jazzi-teemat arvata, aga ikkagi... Ei jätnud mingit muljet. Nüüd, peale ilmumist, võtsin loo uuesti ette ja olen tõesti hämmastunud lugejate vaimustusest. Okei, tekst on heas stiilis ja ei jää selles mõttes maha "Loomingu" üldisest tasemest. Aga esiteks, on lugu minu jaoks igav ja sündmustevaene. Teiseks, häirib mind oletatav autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega (varasemates Hargla tekstides olen haistnud kulinaarsete teadmistega epateerimist). Ja kolmandaks, "Fusionis" esineb Grpowski-seeriast tuntud efekt, kus loo lõpuosas seletatakse lühidalt (olenevalt sündmuste keerukusastmest viie kuni viieteistkümne lausega) ära, mis tegelikult toimus, millised on mõistatuste lahendused. Need lahendused võiks ikka tulla vähe mitmekesisemal moel, mitte rutiinse selgitava tiraadina.Möönan, et mu pandud hindes sisaldub teatav hulk trotsi seniste arvustajate mõõdutundetute ülistuskõnede vastu. Neid lugedes jääb mulje religioossest raadiosaatest, kus kõnelejad iga viie minuti tagant kordavad emfaatiliselt lauset "Jumal (pro Hargla) on kõikvõimas ja hea."
Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda teksti hinnata. Allpool on mõned hajamõtted, mida ma kuidagi seostatumalt väljendada ei osanud.

On väga sümpaatne, et Hargla selle kirjutas -- mulle on alati meeldinud tykid, milles inimesed kirjutavad sellest, mis neile kunstis, kirjanduses, muusikas, armastuses, poliitikas vms asjas olulised on ja ei aja niisama mula.

Stiili osas meenub kohe Kerouaci "Teel", kuid JK oli siiski tunduvalt elavam ning vahetum, käesolevas teoses satuti vahepeal siiski liigsesse targutamisse, seda eriti lõpuosas, nagu Silver Säragi enne mind märkis.

Ulme ja antud teose vahekorra osas vähemalt minu arvates Raul eksib. Siin on fantastikat ulme jaoks liiga vähe, põhivoolu jaoks jälle tiba palju -- tulemus pole liha ega kala. Tavaliselt mulle maagiline realism jms segased suunad meeldivad, ainult et antud loo puhul hakkas millegipärast tüütavaks muutuma -- kui on ette teada, et Hargla nagunii ulmevälist juttu ei kirjuta, siis hakkad alateadlikult ootama, kus nüüd see fantastika sisse tuuakse ning see hakkab pikapeale häirima, eriti kui fantastika veel miagi iseäranis säravat või uudset ei ole ka. Näiteks Bradburyga sellist probleemi ei teki, tema puhul ei või kunagi aimata, kuhu välja jõuutakse. Kui juba on võetud suund piiripealsetele juttudele, siis võiks minu arvates kirjutada ka mõlemal pool piiri asuvaid asju -- seda enam, et ka paljud need RB loo, mis ulme ei ole, on siiski väga erilise kiiksuga. See ootus, et kus siis see lubatud ime on, mis kindlasti tulema peab ja tuligi, segas mind selle jutu juures kõige rohkem -- aga samas on selge, et see konkreetne lugu selles kõiges küll süüdi ei ole.

Ja lõpuks, eesti keeles mina vähemalt eelistan küll "džäss" kirjutada ja lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kohe pärast lugemist olin kahevahel. Täpsemini öeldes küll kahe ja viie vahel. Miks siis ometi? Peamiselt selle pärast, et siia loosse minu arusaama järgi ulme ei sobi. Tuli kolinal, võõrkehana juurde. Või kui on nii kangesti vaja ulmet sisse tuua, siis oleks seda saanud kuidagi sujuvamalt, õmblusteta korraldada. Praegust oli nagu kaks erineva mustriga riidetükki kõrvuti. Iseenesest pole ju paha, seegi ju fusion, aga... Mnjah. Võibolla ka mitte. Fusion on ju ikka sulatamine, vodkamartini. Aga mitte viin ja keefir.

Selle tõttu tõmban hinnet alla. Süda ei luba muidugi kirjelduste ja meeleolu pärast palju vähem panna. Positiivse poole peale jääb ka, tsiteerin: «autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega» (vt ülal). Just see, linn, kohvikud, tõstab loo minu jaoks viletsusest välja. Ulmetekstina pole see aga suurem asi – aga vägisi jääbki mulje, et tegemist ongi spetsiaalselt Loomingu jaoks kirjutatud tükiga. Sorry kui eksin.
Viimaks – lihtsalt Kristjani mõtte kordamisena – ütlen veel, et ei ole sugugi hea, kui lugeja hakkab ootama millal see ulme tuleb. Ei ole ju tarvis alati siis ulmet kangutada – niisama oleks parem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemikst on tekstiga, mis kuulub arvatavasti kategooriasse "piiripealne" v6i midagi sinnapoole. Teostus suurepärane, tegelased usutavad, syzhee olemas. Ja jätab absoluutselt kylmaks. Nii kylmaks, et hindan "kahe" väärilisena. Ja fusion jätab kah kylmaks. Dzhassei jäta. Selle loo puhul aga oli tegemist fusioniga, selle s6na k6ige otsesemas m6ttes. Mis salata, see on Indrekul väga hästi välja kukkunud. Samas pean ma Harglast liiga palju lugu, et anda talle k6rge hinne vaid selle pärast, et tal on "hästi välja kukkunud".
Teksti loeti eesti keeles

Sissejuhatus liigub aeglaselt, õnneks märkamatult meenutuselt-tegelasele üle. Kui paljudes Hargla juttudes jääb sihuke mulje nagu autor oleks ühe lause kirjutamise üle mõelnud ennem 10 korda, siis sellel lool oli taoline iseärasus, et nagu kirjutatud oleks, mida "ila suhu toob". Sellest ka taoline ladusus (mis pole tegelikult sugugi paha). Hea oli, et tegelaskuju Pedersen oli välja joonistatud lauseehitusega, mitte mõttetute kirjeldustega. Segavaks sai Lona-Lena, Musta-Rohelise sümbioos, nimed ja mõtted hakkasid taolistes kohtades kaotsi/segi minema. Jutul on teatav sarnasus "Sild üle vaevavete"`ga, antud kirjutis meeldib endale rohkem. Ülesehitus ja lõpplahenduseni jõudev tulemus on mõlemas loos samamoodi konstrueeritud. Oli see siis halb või mitte, kuid Harglalt ootaks enamat. "Fusion" on lugu, mida loeks, unustaks ja loeks uuesti, lugu ise võiks aga veidi põnevam/haaravam olla. Neli plussiga(4+)
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Selline segane lugu, mis on iga kell viite väärt. Harglat lugedes tuleb alati tunne nagu sa oleksid isee see tegelane. Ja sama on Fusioniga. Hargla juhib sind segasesse fusioni maailma ja näitab sulle, mis juhtub tema peategelasega nii tõetruult, nagu oleksid ise tema kehas.
Teksti loeti eesti keeles

Fyysiliselt, vabandage, jäle. Aga Hargla hea teksti sisse kaob see kuidagi ära. Keeleliselt viis pluss, jutt sulab suus; lause on enne kadunud, kui suust välja jõuab, jääb ainult tammine järelmaitse (ja tilgake sidrunit). Kohe kõrvaga kuulda, et jutt ise tuli, pole siin töömehe higi ega punnitamise haisu. Meenutab "Vaevavett" kyll, ent mulle meeldis toogi. Ja just tagasivaates tundub see maagilisrealistlik element loo orgaanilise osana. Eks ta muidugi täpselt selline lugu ole, mille isegi "Lööming" ära seedib; seal avaldatava keskmine tase tõusis igatahes kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

It`s the jazz, man, the jazz! Ma arvan, et see lause võtab selle jutu üsna hästi kokku. Kõik on paigas, meeleolu, detailid, muusika, tegelased (eriti peategelane), algus ja lõpp. Mulle väga meeldis, sest selles jutus oli kirge ja jõudu, mida Hargla loomingus just väga tihti ei leidu. Ulmelise osa üle võib küll vaielda, kuid see ei teeks juttu halvemaks või paremaks. Kõik töötas täpselt nii nagu vaja. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: