Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Isa süda

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

Ümber jutustada on kole keeruline... ja loo arvustamine on ka keeruline, sest ühest küljest jutt mulle meeldis ja teisalt ei meeldinud. Ambivalentsus tekkis sisu ja kompositsiooni vahel. Minategelane tuhnib kuskil arhiivis ja leiab päeviku moodi kirjutise. Jutustus hüppab teise minavormi ja pärast jälle tagasi... Jutt meenutas veidi vanaaegset kriminulli, millele Hargla püüdis ebamäärase õõvaga värvi juurde lisada. Nimesid ja tegelasi oli kole palju, meeldejäävaim oli muidugi Venemaa kolkasse ära eksinud Eesti päritoluga nõid. Liigne detailsus oli vist taotuslik, kui mind hakkas see häirima. Nimed, koha-nimed, aastaarvud, veel koha-nimed jne... Ütleme nii, et see osa muutis jutu raskesti seeditavaks.

Seevastu kompositsioon oli võimas ja huvitav! Pean tunnistama, et nautisin jutu ülesehitust palju enam, kui jutu sisu. Kirjad läkisd sujuvalt üle jutustuseks ja siis uuesti jutustavateks kirjadeks... Väga harva esinev stiil. Selle eest annan tugeva viie.

Aga jutu sisu ei maitsenud eriti. Võibolla on see minu isiklik probleem, et pealkiri "Isa süda" kangesti "Karu südant" meenutama hakkas (kuigi nimetatud filmi pole siiani veel keegi näinud) ja sellega väikest viisi eelarvamust tekitas. Kuid see ei ole kõik! Autor püüdis lõpu poole pinget/puänti kunstlikult üles kruvida, toonitades kohe saabuvat luupainajalikku avastust, mille kirja panemisega kippus viivitama. Kui jutt lõppes, siis oodatu jäigi tulemata. Võibolla seepärast, et tänapäeval ollakse kõigega harjunud ja tõelist luupainajat on väga raske välja kirjutada. Selle osa eest paneksin kolme.

Kokku rammus neli!

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on antud tükk Hargla kohalikule koloriidile ehitatud lugudest kõige õnnestunum. Seda, nagu eelkirjutajagi märkis, eelkõige kompositsioonilisest küljest, kuid ka sisuliselt. Siiski leidub ka siin mitu asja, mille kallal norida. Esiteks luukere karu seljas -- vaevalt üks karu enda selga seotud inimkehaga nii kaua ringi tatsab, kuni see luukereks moondub. Moonutatud laip oleks olnud kohane, luukere on ilmselt ebaõnnestunud detail. Teiseks see, kuidas laip psühhiaatri oletuse kohaselt oma sõrme suudles või hammustas -- ausalt öelda puändi jaoks, millele vihjeid hakati juba kaunis varakult andma, jääb sellest ikka kole väheks. Ilmselt pidi esivanema sõrmuse suudlemine väljendama kuidagi tondi ühtsust sellega, kelle konte ta närimas oli käinud, aga nagu öeldud, jääb sellest väheks, et lugejas mingit tugevamat emotsiooni tekitada. Hindeks eelmainitud ebakohtade tõttu mitte viis, vaid neli plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo ülesehitus on tõesti hea, sisu aga jääb sellele natuke alla. Enamus vigadest on Kristjan Sander oma arvustuses välja toonud. Tuleb nendega kahel käel nõustuda. Kuigi lõpp oli üpriski ettearvatav, ei rikkunud see siiski lugemisrõõmu. Seega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik isadepäevajutt!

Psühholoog-psühhiaater, muretsev ema, hullunud isa, kadunud poeg: kokku teeb see ühe parajalt kirju seltskonna, kellega saaks hästi ridade vahel mängima hakata. Selle asemel aga, et tegelaskujudest mingisugust korralikumat sasipundart teha, on valinud autor kergema tee -- võtab lahendkujuks eeskujuliku aga pisut rumala psühholoogi, kes oma mõtteid kirjadesse paneb ja kaugele ära saadab. Seda, kas need kellegile kohale ka jõudsid, õieti aru ei saanudki, aga peaaasi vist ole, et need lugeja ette jõuavad.
Meeleolu oli nii nagu peab, omal kohal ja õigel ajal, õigesti serveeritud.
Mõned tegelased küll aga jätsid veidi ebausutava maigu: (Sänna-nõid ja kõrgharidusega psühholoog).
Ja läks jälle harglalikuks kaagutamiseks: kui pealkiri oli isa süda, siis kindlasti tuleb võrdsustada seda ema südamega ja ikka kord lehekülje jooksul mainida ema südame suurust ja sügavust.
Et siis emad lähevad murest halliks ja isad hulluks?

Tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Puhta "viie" vääriline lugu, mis ei teeks häbi ka elitaarsetele 6udusantoloogiatele. Kiidetud on kompositsiooni, millest mina paraku halligi ei jaga peale selle, et Hargla on suutnud ysna nappide vahenditega ja lugejat suht pingeliselt kaasam6tlema sundides edeasi anda suure koguse infot, mis kontrollimisel suuresti ka t6epäraseks osutub. Tegelaskujude usutavus-mitteusutavus... Psühhiaatrit ei uskunud, n6ida uskusin kyll. Arvestades seda, et Sänna-Tarmo ainult episoodiliselt esineb, annab ta m6jusa mulje välja kyll. T6si, 6ieti löögile pääseb ta alles "Kevade tulekus". Loodan, et seda tegelaskuju kasutab "Hargla" veel, sest see maah6nguline pan Grpowski hingesugulane vääriks seda.
Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal oli siuke mõnus õudukas, endalgi arenesid väiksed ideed lõpu suhtes. Kui lubas siis korralikult puänti ja luupainajaliku pärastlõunast avastust. Kahjuks oli aga tõeline lõpp liiga ettearvatav, pärast seletust, mida karu duo tegi yhega ennem. Surnud esivanema kontide järamine just hirmu ei tekita ja karu seljas sõrmi otsast hammustav luukere kah mitte. 3.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi punnitatud mulje jättis. Eriti see jutustus kirjades, mis korraga ootamatult minajutustuseks üle läks. Ja no sest lõpust ma ka ei saanud aru. Karu seljas sõitvast luukerest sain (kuigi luukereks muutumine võtab mu meelest kaugelt rohkem aega, kui seal jutus oli kulunud, + asjaolu millele Kiku siin ees juba viitas, et kui karul on kas elav inimene või laip selga seotud, siis ta tegeleb sellest lahtisaamisega ja rapsib, nühib ja kraabib selle sealt paratamatult lahti), aga sellest kuidas luukere sõrme hammustas enam ei saanud. Nii et minu maitse jaoks oli kuidagi selline keskpärane lugu, mis ei vähenda Hargla teada-tuntud põhjalikku taustatööd ja autentsena tunduvat õhustikku ning settingut. Kõva keskmine "kolm".
Teksti loeti eesti keeles