Rahulik, voogav jutt... ei ole erilist märulit või emotsioonide tulevärki. Aga ikka on hea! See on peaaegu nagu «Sierra Titauna nekropol», ainult et lisaks tegelaste/karakterite-plaanile on kenasti paigas ka stoori-plaan.
Ka näitas see jutt ilmekalt, et ei vasta sugugi tõele väljaütlemised nagu oleks Hargla SF-i jaoks kadunud hing ning et ta suuremaid kordaminekuid tuleks edaspidi vaid õuduskirjandusest otsida.
Edu! Nii SF-is, fantasy`s kui ka õuduses.