Eesti ühe parima ulmekirjaniku esikogu ehk Hargla oma parimas headuses. Kõik jutud on heal tasemel, eriti aga tõstaks esile "Meniños da rua" ja "Aleana". Need jutud üllatasid mind tugevalt. Ega muud polegi nagu öelda, tuleb "5" ära panna.
1.
36
3.889
2.
15
4.267
3.
24
4.208
4.
25
4.6
5.
12
3.333
6.
8
3.75
7.
5
4.4
8.
5
4.6
9.
1
4.0
10.
6
4.667
11.
4
2.5
12.
1
4.0
1.
15
4.2
2.
15
4.667
3.
24
4.625
4.
18
4.778
5.
13
3.923
6.
6
4.333
7.
8
3.875
8.
19
4.737
9.
13
3.923
10.
10
4.0
11.
7
4.714
12.
7
3.714
13.
3
4.333
14.
6
4.333
15.
3
4.667
16.
6
3.833
17.
5
4.8
18.
3
3.667
19.
7
4.857
20.
8
4.875
21.
1
5.0
1.
4
3.75
1.
11
4.636
2.
10
4.0
3.
8
4.5
4.
19
4.263
5.
14
4.714
6.
11
4.909
7.
10
3.2
8.
14
3.857
9.
15
4.333
10.
15
4.667
11.
10
3.7
12.
7
3.571
13.
18
4.722
14.
15
4.2
15.
15
3.467
16.
11
4.364
17.
12
3.083
18.
12
3.917
19.
12
2.917
20.
10
4.0
21.
9
4.0
22.
18
4.333
23.
8
4.375
24.
7
4.143
25.
8
3.875
26.
7
4.429
27.
7
4.0
28.
5
4.2
29.
6
4.833
30.
6
3.833
31.
8
4.5
32.
5
2.8
33.
7
4.429
34.
14
4.357
35.
7
2.571
36.
17
4.059
37.
12
4.25
38.
14
4.429
39.
8
3.875
40.
8
4.75
41.
16
4.25
42.
9
3.111
43.
7
4.286
44.
1
3.0
45.
2
3.5
46.
2
3.5
47.
5
4.4
48.
9
3.889
49.
10
4.0
50.
7
3.714
51.
10
4.5
52.
6
4.333
53.
6
2.667
54.
5
4.6
55.
5
4.0
56.
4
3.25
57.
4
3.0
58.
4
1.75
60.
4
4.25
61.
7
4.143
62.
1
4.0
63.
4
2.75
64.
3
3.667
65.
5
4.4
66.
4
3.5
67.
3
3.0
68.
3
4.667
69.
5
3.6
70.
1
5.0
71.
2
3.0
1.
13
4.231
2.
23
4.913
3.
15
4.4
4.
6
4.333
5.
4
3.75
6.
5
4.4
1.
5
4.0
2.
2
4.0
3.
6
3.667
4.
1
4.0
5.
3
3.333
(kogumik aastast 2000)
eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2000 (Põnevusromaan)
Ma ei väida ka järgneva sisulise analüüsi olevat, kuid esmalt paneks kirja seda, et Eesti ulmekirjanduses on Hargla tase omaette ja omaette näitaja on seegi kui kiiresti autor debüüdist "Algernonis" trükitud raamatuni jõudis.
Kogumiku 14st loost üle poole (8) on õudus, 4 lugu on SF, avalugu on fantasy ning üle jääb üks üsna ebamäärase zhanrikuuluvusega nikerdis. Pean ütlema, et tegelikult lähevad reeglina mulle kõige rohkem korda Hargla SF-i võtmes kirjutatud lood (sama kehtib üldisemalt ulme kohta) ning õuduskirjandust suudan hinnata vaid kõrvalseisja positsioonilt - selle zhanri emotsionaalne laeng mind tavaliselt ei puuduta.
Lisaks zhanrilisele mitmekesisusele pakub kogumik ka läbilõike looja erinevast küpsusastmest - nt. "Diplomitöö" ja "Obernoni apokrüüf" on algaja tööd; lugudes nagu "Exelcuce konkistadoorid", "Kliendi soov", ja "Aleana" peegeldub autori areng ja püüd vallutada uusi kõrgusi; "Koobassaare heinaküün", "Sild üle vaevavete" ja "«Kuningas Christeri Mõõk» ja Ingrid" on juba pigem professionaali argipäeva ilmingud.
Pakun, et parim tulemus sünnib, kui nimetatud püüd vallutada uusi kõrgusi kombineerub teatud stilistilise kergusega.Viimase näiteks antud kogumikus oleksbradburylik "Meninos da Rua" ning nimiloo originaalvariant. Üleüldse mingit õigustust on aga raske leida lugudele nagu "Kõik võimalused maailmas", "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" ning "Rabaröövel".
Minu poolt antud võrdlemisi madala koondhinde peamiseks ajendiks on koostamisprintsiip, õigemini selle puudumine. See raamat lihtsalt ei kutsu lugema! Eriti tuima mulje jätavad esimesed kolm pala ja sellest tulenev häälestus vajutab pitseri ka ülejäänule. Liigne on ka kogumiku nimiloo 2. versioon, vähemalt selles raamatus.
Tundub, et lugude järjestamise ning mingi tervikmulje mõtestamisega eriti vaeva ei nähtud, võib-olla ongi see kivi rohkem toimetaja kapsaaeda. Nii et ebaühtlane ja häirivalt eklektiline, kuid ettekujutuse autori loomingust saab, ehkki see valik ei ole kindlalt parim, mis autoril aastal 2000 välja pakkuda oli ning esmatutvuseks pistaks huvilisele ikka "Baiita needuse" pihku.