(kogumik aastast 2000)
eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2000 (Põnevusromaan)
Ma ei väida ka järgneva sisulise analüüsi olevat, kuid esmalt paneks kirja seda, et Eesti ulmekirjanduses on Hargla tase omaette ja omaette näitaja on seegi kui kiiresti autor debüüdist "Algernonis" trükitud raamatuni jõudis.
Kogumiku 14st loost üle poole (8) on õudus, 4 lugu on SF, avalugu on fantasy ning üle jääb üks üsna ebamäärase zhanrikuuluvusega nikerdis. Pean ütlema, et tegelikult lähevad reeglina mulle kõige rohkem korda Hargla SF-i võtmes kirjutatud lood (sama kehtib üldisemalt ulme kohta) ning õuduskirjandust suudan hinnata vaid kõrvalseisja positsioonilt - selle zhanri emotsionaalne laeng mind tavaliselt ei puuduta.
Lisaks zhanrilisele mitmekesisusele pakub kogumik ka läbilõike looja erinevast küpsusastmest - nt. "Diplomitöö" ja "Obernoni apokrüüf" on algaja tööd; lugudes nagu "Exelcuce konkistadoorid", "Kliendi soov", ja "Aleana" peegeldub autori areng ja püüd vallutada uusi kõrgusi; "Koobassaare heinaküün", "Sild üle vaevavete" ja "«Kuningas Christeri Mõõk» ja Ingrid" on juba pigem professionaali argipäeva ilmingud.
Pakun, et parim tulemus sünnib, kui nimetatud püüd vallutada uusi kõrgusi kombineerub teatud stilistilise kergusega.Viimase näiteks antud kogumikus oleksbradburylik "Meninos da Rua" ning nimiloo originaalvariant. Üleüldse mingit õigustust on aga raske leida lugudele nagu "Kõik võimalused maailmas", "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" ning "Rabaröövel".
Minu poolt antud võrdlemisi madala koondhinde peamiseks ajendiks on koostamisprintsiip, õigemini selle puudumine. See raamat lihtsalt ei kutsu lugema! Eriti tuima mulje jätavad esimesed kolm pala ja sellest tulenev häälestus vajutab pitseri ka ülejäänule. Liigne on ka kogumiku nimiloo 2. versioon, vähemalt selles raamatus.
Tundub, et lugude järjestamise ning mingi tervikmulje mõtestamisega eriti vaeva ei nähtud, võib-olla ongi see kivi rohkem toimetaja kapsaaeda. Nii et ebaühtlane ja häirivalt eklektiline, kuid ettekujutuse autori loomingust saab, ehkki see valik ei ole kindlalt parim, mis autoril aastal 2000 välja pakkuda oli ning esmatutvuseks pistaks huvilisele ikka "Baiita needuse" pihku.