Jutustus algab ja areneb esmapilgul ehk raskepäraselt, milles oma osa on ka teadlikult arhailisust taotleval stiilil. Aga intriig hakkab põimuma ning haarab kaasa, hoolimata suhteliselt rahulikus sängis voolavast süzheest. See, et taustsüsteem pole - Harglale omaselt - mitte sulepeast välja imetud, vaid et selle kallal on taas kord tublisti tööd tehtud, ilmneb juba esimeste lehekülgede järel. Hiilgav on episood Obernoni ja Dabia surmavõitlusest Transilvaanias -, kuigi episood pole selle fantastilist detailirikkust ja põhjalikkust silmas pidades kõige õigem sõna. On ehk lõpp liiga etteaimatav? See, et tegu on unhappy end`iga, vast küll, aga milles see täpselt avaldub... lugege ise.
Suhteliselt kergesti seeditava lugemisvaraga harjunud ulmesõpra see jutt vaimustusest röökima ilmselt ei pane, aga see pole loo taseme hindamisel õnneks kaugeltki mitte esmane kriteerium. Olulisteks märksõnadeks on pigem terviklikkus, detailirikkus, ajalooline autentsus ja haaravus. Ilma miinuseta viis.