Indrek Hargla

No nii, Herr Hargla esimene lugu, mille eest pidin ka pappi välja laduma (ostsin oma elu esimese "Marduse" just selle loo pärast). Ning ega ma ei kahetse seda just kah, aitasid seal teisedki jutud õhtut mööda saata.

Keeruslise nimega "Excelsuse konkistadoorid" on seotud "Gondvana lastega", kuid mitte selle jätk. Lugu toimub jäises ja lumises maailmas, kus mõistatuslikud mõistuslikud olendid "ningod" inimesi kangesti nottida tahavad (ja seda ka jõudumööda teevad).

Lugu on hea, kuid jääb Hargla parimatele tükkidele alla süzhee ja lõpplahenduse poolest, seepärast 4, ladusalt kirjutamise kunsti valdab aga autor suurepäraselt.

Kuulub sellesse autori ulatuslikku tulevikuajalukku, mis sai alguse jutust «Gondvana lapsed» ning mille alla kuulub ka ühismaailm Fabulus. «Excelsuse konkistadoorid» näib alustavat uut ja huvitavat alamsarja, mida näib siduvat Bent vris Zeman.

Antud loos saabub ülalnimetatud aadlimees planeedile Excelsus, kus teadaoleva universumi üks jõukamaid isikuid rajab gigantset jääskulptuuride galeriid. Mingil hetkel on planeedilt avastatud elu ning see elu (nn. ningod) on üsna vaenulik... on juba üsna palju hukkunuid. Jäägalerii loojate surmad ongi põhjus, miks vris Zeman planeedile saabub... ta peab otsustama, et kas ningod on mõistuslikud või mitte.

Hargla on ikka hullult hea kirjanik. Alguses tundub lugu justkui pisut venivat, aga see kõik on edaspidise jaoks vägagi vajalik. Jäämaailm ning sellega seonduv ja eelnev on kõik suurepäraselt läbi mõeldud... juba ainuüksi jääprillide eest annaks viie.

Võrratu tekst, mis purustas täielikult minus juba vaikselt maad võtva veendumuse, et Indrek Hargla on vaid eelkõige õuduskirjanik... kuigi, Hargla puhul on zhanrilisest purismist rääkimine liigne luksus... mees segab ulme eri liike sellise mõnu ja veendumusega, et jääb üle vaid kähinal «Braavo!» röökida!

Olen viimastel kuudel olude sunnil kogu 1999. aastal ilmunud eesti ulme läbi lugenud ning üldiste perspektiivide ähmastumise vältimiseks ka hulgaliselt viimaste aastate välisulmet. Vaat «Excelsuse konkistadoorid» tekitasid lugemisel sellise mõtte, et see tekst võiks vabalt ilmuda suvalises maailma juhtivas ulmeajakirjas ning ilmselt see ei jääks ajakirjanumbri nõrgemaks looks!

PS: Parandasin teksti zhanri (vt. eelmine arvustus) siiski lühiromaaniks, sest kui minu arvutused on õiged, siis peaks antud lugu pikkuselt napilt ületama lühiromaani künnise.

Ma arvan, et inimkond saaks ningodega rahu sõlmida küll. Inimesed peaksid veel mõne kuju tegema. Kui ningod näevad, mida inimesed suudavad, siis nad taipavad, et inimesed pole vähemalt viimseni halvad.

Nimelt kannatab see jutt sama puuduse all, mis mind "Erschoti kraatri" juures kõige rohkem häiris -- täiesti põhjendamatud ja absoluutselt ebatõnäolised kokkusattumused. Arvata võib, et ningod olid sellel planeedil elanud juba sajandeid kui mitte aastatuhandeid -- vähemalt loost jääb selline mulje ning autor ei tee midagi, et seda ümber lükata. Ilmselt pidi Võõras Rass tegutsema tunduvalt enne seda, kui inimesed piirkonda jõudsid, vastasel juhul oleks neist rohkem jälgi avastatud. Ka mutatsioonide tekkimiseks (kuigi ika siin on loogikaviga, kuna emaplaneeil olid jutu järgi tõesti must-valged loomad juba olemas), populatsiooni kasvuks Excelsusel, jääaja tekkimiseks ruumilaeva katastroofil jne. läks ilmselt palju aega vaja. Ja kogu selle aja jooksul ningodest "konkistadooride" esimesed retked Pealmaailma langesid ühte MÕNEKÜMNE AASTA pikkuse inimeste viibimisega planeedil! Vabandage, aga seda on võimatu tõsiselt võtta ning see lammutab kogu autori poolt nii hoolega ehitatud loogilise konstruktsiooni. Kui seletada ningode väljailmumist mingisuguse inimtegevusega kaasaskäiva vibratsiooni vms.-ga, mis nad uudishimulikuks muutus, siis oleks nad pidanud välja ilmuma varsti pärast selle faktori tekkimist -- see on aga mitukümmend aastat enne loo toimumist. Kui tüdruk oli esimese planeedil elanud inimesena võimeline produtseerima ningodele vastuvõetavaid mõttelaineid ning nad äkki "kuulsid" midagi sealt, kust nad varem midagi "kuulnud" polnud -- ülalt, siis võiks nende ilmumist seletada küll. Aga praegu ei sisalda tekst vähimatki vihjet sellisele võimalusele, karvase rinnaga ülegalaktiline tarkur libiseb küsimusest lihtsalt üle.

Hargla kiretu stiil on tiba kuiv minu jaoks, mulle meeldib rohkem selline tuklalik ja todelik lähenemine asjale, aga see on nüüd tõesti maitseküsimus. Kross näiteks on kah selline kuivavõitu vend, kuigi suurepärane kirjanik.

Kokkuvõttes, teos on läbi mõtlemata ning vajab süzhee osas olulist kohendamist.

Kui sellel planeedil just mingisuguseid mutageene ei leidunud, siis ei peaks seal elavad olevused oma värvi muutma. Ka loodusliku valikuga ei saanud seal tegu olla, sest ei olnud ju teisi loomi, kes nende eksistentsi ohustaks.

Juba esimesel leheküljel olin kindel, et lühiromaan on viie vääriline. Pikka aega pole midagi nii head lugenud - kõik see planeedi kirjeldus, tegelaskujude loomine, probleemide tõstatamine jne. See oli jutt, kus lugeja sai olla ja tunda end autori loodud keskkonnas. See oli lühiromaan, milles lugeja nägi tegelasi inimliku pilguga, reaalselt nagu me oleme harjunud. Eriti meeldis kunsti ja ilu temaatika tõstatamine ning kõige loodu ja loojate teema kätkemine. "Excelsuse konkistadoorid" on lühiromaan, mis on niisama hea ja ilus nagu Excelsuse planeet ise.

PS. Alguses jäi mulje nagu planeet Excelsus oleks omaette olend või olemus. Ka seda oleks võinud veidi lahti mõtestada.

Nüüd sai ta "Eesti ulme antoloogiast" uuesti üle loetud. Ja peale seda lugemist valdas mind arusaamatus et kuidas sai see lugu mulle esimesel korral mitte meeldida. Võibolla aitas kaasa see, et seekord oli lugedes lõpp algusest peale ette teada ja selle asemel et üritada aru saada, mida see kõik tähendab, võisin keskenduda lihtsalt lugemise nautimisele. Pärast esimest lugemist oleksin võibolla isegi nelja panemisel kõhelnud, nüüd aga viie panemisel ei kõhkle.

Eelmisele kommentaatorile täienduseks, Hargla juba on sellele lool ejärje kirjutanud, nimelt "Capaneuse Harta" nimelise lühiromaani (mille ise kohe plaanin ka taaskord ette võtta).