Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Spitzbergeni nokturn

(jutt aastast 1999)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1999; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001
antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.714
Arvustused (14)

Vat see oli üks kena maakeelne üllitis. Minu komplimendid, oli mõnuga loetav, idee oli olemas ja väga kenasti on osatud uut ja vana siduda. Meeldis tunduvalt rohkem kui "Kliendi soov", kuigi stiil ja ka üks tegelane on sama. Viis igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla on üldse kuidagi kahtlaselt heaks läinud. Nelja panen ainult seepärast, et arenguruumi veel on. Kui aga Harglat võrrelda ainult kohalike kirjameestega, paneks seitsme või kaheksa. Viiepallisüsteemis. Jõudu!
Teksti loeti eesti keeles

See lugu võimeka pan`i lahendada jäävatest juhtumitest oli teine, mida lugesin ja minu teada teine ka nende kirjutamise järjekorras. Ja kui "Kindel soov" innustas mind tunduvalt põhjalikumalt jälgima kõike koduses keeleruumis loodavas ulmes toimuvat, siis antud jutu lugemise järel koondus kogu huvi suuresti just arvustamise all oleva autori loomingule. Jõudumööda olen seda huvi ka rahuldada püüdnud, ning seniloetu põhjal julgeksin küll väita, et Hargla loomingu iseloomustamiseks sobib igati hästi väljend, mida olen kuulnud kasutatavat Harrison Fordi filmide kohta: kui ei tea mida parajasti vaadata tahaksid, siis võta Ford - kindel kvaliteet, vähemalt ei kahetse. Noh, ega ma kaklema kipu, kuid maitseasi ta muidugi on - nii ühe kui teise puhul.

Ei tahaks öelda, et see jutt esimesest parem oli, kuid kirjanduslikult kindlasti küpsem ja kihilisem. Selline järeldus mõjus mulle ehk pisut üllatavaltki, kuna näiliselt oli tegemist sellise "pikk sissejuhatus/kiire lõppmäng/mis siis õieti toimus?" -tüüpi lookesega. Lugeda loomulikult huvitav (veenev üldine õhustik, head looduskirjeldused), kuid see, mil kombel kogu asi veel pärast lugemist edasi töötas, oli ausalt öeldes hämmastav. Vähehaaval hakkas kohale jõudma, kuivõrd loogiline, tõeline ning paratamatuse halastamatusest läbipõimunud kogu see sündmusteahel tegelikult oli. Jutt, mis tagantjärele tundus üha süngemana ja süngemana, ning oma hirmsal moel aimu andis eksortsistitöö äärmiselt karmist loomusest. Hamleti küsimuse õnnestunud kasutamine lugu läbiva ja lõpplahendust määrava jõuna vääriks samuti äramärkimist, sest tavaliselt mõjub see kuidagi justkui kergema vastupanu teed minemisena, ega oma reaalselt toimivat küsimärki, mis Hargla loos alles pan Grpowski riskirohke tegutsemise ja visa mõttetöö tulemusena õige väheke sirgemaks venitus.

Hindepanekul küsimärki ei teki: "5" (hindamisel aluseks võetud parameetrid olid kõik äärmiselt lokaalse loomuga, sest Kõiksuse ja Igaviku suhtes mõõdetult pole olemas midagi, mis ei oleks tühine).

Teksti loeti eesti keeles

«Spitzbergeni nokturn» oli IMHO omal moel Indrek Hargla kirjanikuvõimete proovikiviks. See oli autori esimene tekst, kus ta proovis lahendada mingeid igavikulisi ja globaalseid küsimusi. Ning nende nn. neetud küsimustega tegelemine kukkus Harglal hästi välja... jutt ei muutunud mingiks elukaugeks ja ebainimlikuks filosoofiaks... jutt oli ikka niisama inimlik ja siiras, nagu olid seda Indrek Hargla varasemad ja vähemglobaalsemad jutud.

Minu jaoks seisneb jutu põhiline väärtus peamiselt kahes asjas. Eeelkõige tuleb kiita meeleolu, mis on IMHO võrratu põhjamaise räpase meeleolu kajastus... lugedes tulid kohemaid meelde mitmed ilged rootsi kriminaalromaanid oma sünge, lootusetu ning posthipiliku meeleoluga. Teine suur pluss oli Hamleti loo leidlik ja vägagi veenev tõlgendus.

Jutul on ka teatav puudus – «Spitzbergeni nokturn» mõjub mingitmoodi sellise programmilise üleminekutekstina. Pole enam selline puhtalt süzheele ülesehitatud jutuke (nagu oli «Kliendi soov») ning pole veel ka igatpidi läbimõeldud maailma püsiväärtusi raputav kuratlikult painav tipptekst (nagu on seda «Kindel linn»). Ka koll mõjub IMHO kuidagi tiba bamaalselt.

Ja siiski ei tõuse käsi viiest madalamat hinnet panema!!!

Teksti loeti eesti keeles

Ei jää muud üle kui Jüri Kallasele takka kiita. See põhjamaine kaamos on tõepoolest suurepäraselt edasi antud. Ja ka pan Grpowski tegelaskuju on "Kliendi sooviga" võrreldes oluliselt rohkem liha luudele kasvatanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud suurepärane. Oli väga hea. Tohutult meeldis see karm, sünge ja rusuv atmosfäär. Veenev ja muljetavaldav. Samuti olid tegelased päris usutavad ning andekaid leide esines veelgi. Kahjuks valmistas lahendus teatud pettumuse. Kuidagi odavalt mõjus see kirjateel edasi antud võitlus eksortsisti ja kurjuse vahel, kuigi ilmselt oli nii lihtsam. Väga hea jutt, aga midagi jäi ikkagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen kiidukooriga. See Teravmägede meeleolu on nii hästi edasi antud, et tunned ise seal end viibivat. Pikast valgusepuudusest, külmast ja lumest-jääst tekkinud teatav kaamos on meil siin pikaleveninud talvega ka vurtsu juurde saanud, seega puudutas see kuidagi eriti. Mis puutub loo sellesse poolde, mis tegeles pahade vaimudega, siis see oli, ma ütleks, tüüpiline Hargla. Selline, kus suurem osa tuleb lugejal endal juurde mõelda. Aga pan Grpowski sari hakkab mulle järjest rohkem meeldima, Hargla oskab (see tähendab, oskas juba 14 aastat tagasi) suurepäraselt jutus pinget luua, seda üles kruvida ja ladusat juttu veeretada, need omadused on eesti ulmekirjanike hulgas raskemini leitavad kui neitsit bordellist.
Teksti loeti eesti keeles