(jutt aastast 1999)
https://algernon.ee/node/329
eesti keeles: Indrek Hargla «Nad tulevad täna öösel!» 2000
Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit» 2001
Indrek Hargla loodud tagasihoidliku välimuse ja parimatest parimate hulka küündiva headusega poola päritolu eksortsist pan Grpowski, kes, tõelise pühendununa oma elu ohtu seades ja selle eest vääriliselt kõrget tasu kasseerides, lahendab stiilselt ülimalt mõistatuslikke juhtumeid, mis jäävad kuhugi just-just mehe võimete piiri peale. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks… Ei avalikku kuulsust, ei auhinnatüdrukuid - töö tehtud, raha käes, rahulikult tagasi väikesesse poekesse, mida peategelane oma kodulinnas peab. Tõelisi kangelasi pole tarvis graniidist välja tahuda, ega pronksi valada; tõeline kangelane lahendab olukorrad teistele märkamatult ning taandub, nõudmata enda teenetele kõrvaliste isikute tähelepanu ja austust.
Mis nüüd otseselt "Kliendi soovi" puutub, siis vaevalt et taolise kummitustemaja loomise idees iseenesest midagi rabavalt uut on. Kuid loos oli veenvat elusust-elulisust, mis koduste kirjutajate töödes enamasti puudub. Kui peategelase isiku näol oli tegemist esimese tõeliselt meeldejääva ja taaskohtumissoovi tekitava kangelasega eesti ulmes (minu rõõmuks leidsid need uued kohtumised ka aset), siis Hargla kiituseks tahaks öelda veel seda, et ühena vähestest eesti autoritest paistab ta teadvat tõsiasja, et loos ei saa kunagi olla ühtegi tähtsusetut tegelast, ning vastavalt sellele on ka kõrvaltegelaste kujutamisele tublisti aega pühendatud. Kõrvaltegelasedki mõjuvad ehtsate ja elusatena, ning selleks, et kõiki loos ettetulevaid isikuid hingamas ja liikumas näha ei tarvitse lugejal reanimatsiooniosakonna kitlit selga vedada.
Panen viie, vaevamata pead selle üle, kuhu taoline lugu "maailmakirjanduse" mõõdupuu järgi kuuluda võiks - eesti ulme on väga lühikese ajaga teinud väga suure hüppe, ja järgmiste stalkerdatud lugude tase on kindlasti hoopis midagi muud kui eelmisel aastal. Viimases lauses paluks näha rohkem siinkirjutaja heameelt toimunud arengu üle, kui kriitikat mulluste võitjate aadressil. Nii noores eas ulmekirjanduse puhul, nagu eesti oma, tuleks kasvamist ja arenemist loomulikuks pidada.
Niisiis "5" ja P.s. Vihje tulevastele "Stalkeri"-saajatele oli üldistava iseloomuga, ega puudutanud otseselt viimatihinnatud lugu.
Teine asi mis häiris, oli selle pealkirja liigne kordamine igas erinevas versioonis. Aga lóppkokkuvóttes jäi rahuldav elamus. Et see vaid rahuldav oli, sellest ka hinne neli.
Teiskordsel lugemisel kliendi soovi idee korrutamine ei häirinud. Küll aga oleks oodanud tekstilt vähem tükeldatust ja sujuvust, töötab ta ju küll lühikriminaaljutukesena, aga kas sellest enam Hargla kliendile piisab? Ka mina olen klient ja mul on omad soovid... eller hur?