(lühiromaan aastast 1999)
https://algernon.ee/gondvana_lapsed
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.
Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.
Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.
Loo enda osas võib korrata seda, mida olen mujal juba välja öelnud. Haruldaselt kergelt kirja pandud lugu, mis elegantsete kõrvalliinide kaudu sügavamaid dimensioone omandab. Meelde tulevad noored Strugatskid, Clarke ja mis puutub teose lõppu, siis siin on sellesse suhtumine igaühe rikutuse küsimus.
Harglale heidetakse ette peamiselt kahte pattu: a) liialdamine detailidega b) mannetud puändid. Jah, me teame, et autor ise selle teosega kuigivõrd rahul ei ole. Seda parem!
Juba see, kui kirjutaja suudab noppida kriitikast konstruktiivsed elemendid, nendest lähtudes tekst ümber töödelda, mõelda uusi stseene ja tegelastaustu, annab selge märgi sellest, et autor on arenemisvõimeline ja väärib (loodetavasti innustavat) tunnustust.
Aga romaaniks seda küll pole mõtet keerutada, küll aga jah -- vihjeid võib hilisemates teostas anda Terranoovale ja Gondvana- ja Maalaste saatusele küll.