2000 aastat hiljem. Mineviku suure rassisõja ajal Marsile põgeneda õnnestunud neegrirühmake on aastatuhandetega seal niipalju (taas)arenenud, et võtab ette oma esimese kosmoselennu, sihiks Maa, mis peaks nende teada täiesti elutu olema, aga kust võib Marsil puuduvaid vajalikke metalle leida.
Maale jõudes selgub, et ongi see puhas kõrb, välja arvatud... Välja arvatud muistne Antarktika, kus nüüd jääkihi asemel on hoopis tohutu igasugu elukaist kihisev troopiline vihmamets. Ja mis äärmiselt ebameeldiv üllatus, kus jooksevad ringi ka mingid valgenahalised poolmetslased.
Marsi neegrite esimene mõte on muidugi see valge rämps kohe likvideerida, aga siis tekivad ühe neegrinaise ja valge metslase vahel teatud suhted... toimub neegerosapoole mõningane maailmavaateline areng... ja lõpuks kahe erineva inimrassi esindajad teevad esimesed sammud vastastikuse üksteisemõistmise suunas...
Oi aeg küll, mis teema oli autor ulmeraamatu jaoks leidnud. Rassistlikud kõrgeltarenenud neegrid ja poolmetslastest lahked eelarvamustevabad valged. Ma saan aru, et siin kajastub ilmselt eelmise sajandi 60ndate aastate õhkkond: Aafrika riikide iseseisvumine ja imperialistide küüsist vabanemine, Martin Luther King, Klu Klux Klan, neegrid ei tohtinud USA lõunaosariikides valgetega samast uksest bussi siseneda ja kõik muu selline. Aga praegu enam kui 40 aastat peale ilmumist seda lugedes tundus raamat eriti arhailise ja anakronistliku jurana. Vähemalt mulle.