Väikeses ameeerika külas elab veidravõitu tüüp. Tööd ta ei tee, mille eest korralikud külaelanikud teda näägutavad, aga ära kuidagi elab.
Tüüp nimelt suudab tulevikku näha ja muuta (või võimalikest tulevikest ühe välja valida, kui soovite. Selleks "vaatab ta pilte" ning valib sobiva pildi välja. Kasulik omadus. Juba lapsepõlves, kui kommi-isu tuli, vaatas ta piltidelt, millal tädi Marta raske kandekotiga poest koju kõndis, ning oli siis kohal nagu viis kopikat ja aitas kotti kanda. Mille eest tädi muidugi kommi andis.
No elab ta seal vaikses külas vaikselt (mul vahepeal tuli tunne, nagu loeksin mõnd Simaki juttu), kui ühel õhtul märkab ojas last hulpimas. Toon lapse välja ja viib arstile, kuid selgub, et laps on kägistatud. Et teisi kahtlusaluseid pole, saab süüdistuse ja surmaotsuse (poomise läbi) peategelane.
Ta võtab asja üsna rahulikult, sest on "pilte vaadanud". Selgub vaid, et mitte põhjalikult... Ja siis otsustab ta külarahvale kätte tasuda.
No oli sihuke jutt. Lugeda kannatas, aga mulle põhimõtteliselt ei istu lood, mis põhinevad kellegi või millegi kõike või peaaegu kõike suutvatel omadustel. Sest kui kõik on võimalik, siis ...hm... ongi kõik võimalik ja edasi läheb igavaks.
Jutule mõjus halvasti ka esinemine kogus pealkirjaga "Katastroofid". Võib-olla mujalt lugedes poleks lõpplahendus nii selge olnud.
Kolm pika miinusega.
Tüüp nimelt suudab tulevikku näha ja muuta (või võimalikest tulevikest ühe välja valida, kui soovite. Selleks "vaatab ta pilte" ning valib sobiva pildi välja. Kasulik omadus. Juba lapsepõlves, kui kommi-isu tuli, vaatas ta piltidelt, millal tädi Marta raske kandekotiga poest koju kõndis, ning oli siis kohal nagu viis kopikat ja aitas kotti kanda. Mille eest tädi muidugi kommi andis.
No elab ta seal vaikses külas vaikselt (mul vahepeal tuli tunne, nagu loeksin mõnd Simaki juttu), kui ühel õhtul märkab ojas last hulpimas. Toon lapse välja ja viib arstile, kuid selgub, et laps on kägistatud. Et teisi kahtlusaluseid pole, saab süüdistuse ja surmaotsuse (poomise läbi) peategelane.
Ta võtab asja üsna rahulikult, sest on "pilte vaadanud". Selgub vaid, et mitte põhjalikult... Ja siis otsustab ta külarahvale kätte tasuda.
No oli sihuke jutt. Lugeda kannatas, aga mulle põhimõtteliselt ei istu lood, mis põhinevad kellegi või millegi kõike või peaaegu kõike suutvatel omadustel. Sest kui kõik on võimalik, siis ...hm... ongi kõik võimalik ja edasi läheb igavaks.
Jutule mõjus halvasti ka esinemine kogus pealkirjaga "Katastroofid". Võib-olla mujalt lugedes poleks lõpplahendus nii selge olnud.
Kolm pika miinusega.