Nüüd lugesin läbi ta lühiromaani «Tühjuse orb». Selle tegevus toimub galaktikas, kus laiutab omamoodi Maa Föderatsioon. Samas maailmas toimub veel mitme Biggle`i jutu tegevus. Esmalt ilmusidki aastail 1960–1961 Astoundingus/Analogis kolm pikemat lühiproosapala: seesama «Orphan of the Void», siis «Still, Small Voice» (1961) ning lõpuks «Monument» (1961). Kunagi ühiselt raamatukaante vahele need ei jõudnudki, ilmselt põhjuseks asjaolu, et 1968. aastal ilmus kirjanikul romaan «The Still, Small Voice of Trumpets», mis oli siis jutusarja teisena ilmunud loo laiendatud versioon. Sellele ilmus 1971. aastal järg romaani «The World Menders» näol. Ning aastal 1974 ilmus romaaniversioon varasemast jutustusest «Monument».
Oma loomingu- ja elutee lõpul pöördus Biggle selle maailma juurde tagasi, avaldades Analogis aastail 2001–2003 veel viis erineva pikkusega juttu samast tsüklist («The King Who Wasn`t», «Perchance to Dream», «The Pristine Planet», «Of the Zornler, by the Zornler» ning «The Problem of the Gourmet Planet»). Peatusin sellel bibliograafilisel nüansil nõnda pikalt, kuna ei BAAS ega ISFDB ole ses küsimuses ammendavad, nüüd loodan, et eri allikate põhjal koostatud ülevaade sellesse sarja kuuluvaist tekstidest ehk on. Eesti keelde jõudmisega on Biggle`i suhted üsna nullilähedased – vaid «Monument» on BAASi andmeil millalgi nõukogude ajal Eesti Raadios järjejutuna kõlanud. Mina pole seda kuulnud, vähemalt teadlikult mitte.
Lugesin «Tühjuse orbu» ühest galaktikaimpeeriumide teemaantoloogiast ning alustuseks oleks paslik öelda, et ühtegi galaktikaimpeeriumit selles lühiromaanis pole, käsitlust ei leia märkimisväärselt ka selle üle-galaktikalise Maa Föderatsiooni poliitika, sõjad ega võimuvõitlus. Ehk et jutu kaasamine sellisesse temaatilisse antoloogiasse oli ogar otsus. Eriti kuna tekst pole üldse halb, ometi on sedasorti presenteeringu puhul lugejal oma õigustatud ootused ning Lloyd Biggle pole süüdi, et need kuhjaga petetud saavad.
Lugu algab primitiivse tsivilisatsiooniga planeedil, kus Harg ja Onga on just saanud teada, et peavad oma umbes kolmeaastase poja Zergi peagi Taevameestele ära andma. Taevamehed toovad perele peo pidamiseks hääd ja paremat süüa ning Zergile mänguasju. Peo järel viiakse aga laps minema. Taevamehed võtavad niimoodi regulaarselt lapsi sealt külast, planeedilt, maailmast. Lugeja saab aru, et Taevamehed on arenenud inimtsivilisatsioon.
Edasi näeme, kuidas väiksena lapsendatud Thomas Jefferson Sandler III, kes on noorukina oma jõukate kasuvanemate juurest plehku pannud ning kosmosepiloodiks läinud, naaseb Maale, Maa Föderatsiooni keskusesse, Galaxia nimelisse linna. Tema muusikust tuttava Marty Worreli uus hittlugu «Kodulaul» on just saanud ülemaailmseks menulauluks. Ning Sandlerit valdab järsku meeletu kodutunne, sestap ongi ta tulnud Maale, otsima oma juuri, kodu. Ta muidugi teab, et on lapsendatud. Ühiskondliku Heaolu Ministeeriumist (ÜHM) keeldutakse talle aga andmast andmeid ta pärisvanemate, päriskodu kohta.
Suur osa loost keskendubki sellele, kuidas Sandler erinevaid rohkem ja vähem legaalseid mooduseid kasutades järjest kõrgemate ministeeriumi ametnike poole pöördub, noid keelitab ja ähvardab, aga ei midagi: talle öeldakse, et andmed tema pärisvanemate ja koduplaneedi kohta on kustutatud. Samal ajal kohtab ta veel paljusid inimesi, keda samuti on haaranud kummaline ja irratsionaalne koduigatsus. Ühes kõrtsis kohtab ta oma vana sõpra Worrelit. Ning siis järsku keelustab ÜHM järsku viimase hittloo, kuna see mõjuvat avalikule korrale kahjulikult.
Pärast tapmiskatset ning infopumpamisel kogemata ühe kõrge riigiametniku tapmist põgeneb Sandler koos Worreli ja ühe neiuga, kes samuti oma pärisvanemaid ei tea, kuid koduplaneedile minna igatseb, Maalt ning jätkuvad rännud kosmoses planeedilt planeedile. Järelepärimisi jätkatakse, kuid täpsed andmed Sandleri ja teiste temasuguste päriskodu(de) ja vanemate kohta on vist tõesti kustutatud. Mingid infokillud aga meie kangelastel siiski leida õnnestub.
Maksimumhinnet ei saa see üldiselt üsna põneva tegevustikuga lühiromaan peamiselt seepärast, et see konkreetne süžee on kuidagi ebaoluline. Kindlasti mitte oma pärisvanemate mõistatust lahendata püüdvatele tegelastele, küll aga lugejale, kes galaktilises mastaabis ehk pisut mastaapsemat ja üldiselt olulisemat probleemi ootaks. Ka ei arene tegevus nüüd just spiooniloole või thrillerile omases peadpööritavas tempos. Rahulikule jutule rahulik hinne.